Ihaldamine on vägagi inimlik omadus. Kui "ma ihaldan" on sinu põhifraas, siis oleks ju hea teada, mis on selle fraasi taga ja sees. See, mida me ihaldame või soovime, ei tule alati niimoodi välja, nagu ette kujutasime. Sõna "ihaldama" ei kasutata kõnekeeles eriti palju. Pigem omab see seksuaalset, mitte emotsionaalset alatooni. Me ihaldame või ihkame seda, mis on teistel, me märkame ja tahame, et ka meil oleks nii. Vahel oleme nõus ihaldatu pärast kasvõi üle laipade minema. Lõpuks, kui ihaldatu käes, ei oska sellega midagi peale hakata. Meid paelus teekond rohkem kui saavutus, kirjutab Pille Teearu oma raamatus "Tunnete teekond".
Ihaldamine on emotsioon, aga emotsioonid ei ole kunagi püsivad. Hakkad suure õhinaga peale, aga emotsioon vaibub ja vaibunud on ka iha asja või objekti suhtes. Ihaga täidetud teekond on pigem tormine kui vaba voolamine.
