Terapeut Katrin Saali Saul: kas lapse pärast peaks jääma kokku?

Lapsed ei võida suhtest, kus kliima on külm. Kus nad ei näe soojust, hellust, koostööd, hoolimist. Nii tekib neilgi arusaam paarisuhtest kui vaid pragmaatilisest majandus-logistilisest liidust, mitte armastavast arengulavast, kus kõigil on hea olla. Kus suhe on soe, tähelepanelik ja arvestav. Kus ollakse üksteise jaoks olemas, pakutakse abi ja hoolt. Kus tuleb ette tülisidki, ent kus ka andestatakse, lepitakse, mõistetakse.

Kui üks või mõlemad vanemad on õnnetust suhtest kurvad ja vihased, ei pruugi nad olla enam ka parimad vanemad. Paratamatult vähendab rahulolematus suhtega elurõõmu ja seeläbi väheneb energia, mida lapsele jagada. Ja kui suhtest kaob mehe ja naise vahelt austus ja hoolimine, ei anta sellega lapsele head eeskuju.

Hämmastav, aga eluline tõsiasi on see, et kui vanemad tülitsevad, on nad oma emotsioonidest nii haaratud, et ei märka läheduses viibivaid lapsi. Juhtub sedagi, et vanemad tülitsevad lapse juuresolekul just lapse pärast. Psühholoogiline selgitus, miks vanemad ka laste ees tülitsevad, on järgmine: tugevas stressis inimene ei suuda hoida kaht fookust. Kui inimene on üdini kurb või vihane oma partneri peale, siis ta seda ka väljendab. Sageli ei pane ta tähelegi, et laps on lähedal ega suuda aduda, kui õudne on lapsel sellise emotsioonitulvaga hakkama saada.

Paljud vanemad arvavad, et lapsed ei tea nende tülidest ja jahedatest suhetest midagi. Laste jutud räägivad vastupidist – nad on enamasti vägagi teadlikud vanemate suhtes toimuvast ning on ammu kaalunud võimalust, et vanemad võivad lahku minna. Lahutuse läbi elanud lapsed ütlevad täiskasvanuna enamasti, et nad poleks soovinud, et vanem oleks jäänud suhtesse, kus ta ei tundnud end õnnelikuna.

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kärgpere tekkimise põhjused ehk “kuni elu meid lahutab”