Vaatasin veidi statistikat, nii huvi pärast. Kõik inimesed, kes tunnevad nüüd täna järsku südantlõhestavat muret inimeste ja nende tervise pärast, ma tahaks ütelda, et äkki olete juba natuke hiljaks jäänud. Numbrid on tervishoiusektoris ikka “koledad”, eriti mis puudutab haigestunuid, invaliidistunuid ja surnuid. Numbrid on seda koledamad, mida rohkem elatakse illusioonis. Nagu Gautama Buda kunagi oma noorpõlve kuningriigis, kus polnud ei haiguseid, vanadust ega surma. Tõsiasi on see, et kõik kannatused on meie ümber koguaeg. On olnud, on praegu, on tulevikus, kirjutab terapeut Kaia-Kaire Hunt oma Facebooki lehel.
Ikka surevad
Tundub, et paljude jaoks on üllatus, et meie haiglad ja intensiivid on pidevalt inimesi täis, et pidevalt surevad nii beebid, lapsed, teismelised, noored, keskeas kui vanad inimesed. Et arstide, õdede, hooldajate, sotsiaaltöötajate töö ongi keeruline, ja seda igapäevaselt, mitte vaid kriisiolukordades.
Käin ise drive-inis teste võtmas. Kas see töö on lihtne? Oleneb, millega võrrelda. Tuleb jah olla 6 tundi kaitseriietes, ja tuleb panna villased sokid jalga, et pool päeva õues olles varbad ei külmetaks, ja pissil käimine on kostüümi äravõtmise reeglite tõttu tüütu, aga ei midagi kontimurdvat. Respiraatori või maski läbi hingamisega harjub ära 10 minutiga ja desinfitseerimisvahenditest krõbedaks läinud käenahk taastub kodus sooja seesamiõliga õlitades väga kiiresti. Ei midagi ülejõukäivat.
Mis on päriselt raske
Minu arust ühe avatud rindkerega südameopil opiõde olla olla on 100 korda keerulisem, sest vaat seal tõesti oled täiesti “kinni” pikki tunde. Raske on ka olla enneaegsete intensiivis, kus mõni tita on vaid veidi suurem kui su käelaba ja sa saad aru, kui ebaõiglane see on, et ta peab olema kõikide nende nn juhtmete küljes, kui ta tegelikult peaks olema ema kõhus. Ja raske on hoida selle ema kätt, kelle väike tita just, vaatamata neile juhtmetele, lahkus.
Raske on panna kateetrit kodusele vanapapile, kes muretseb mis saab tema Mukist, kui ta ühel päeval enam voodist ei tõuse. See on tegelikult töö, mida teevad tuhanded tervishoiu- ja sotsiaalvadlkonna töötajad igapäevaselt. Seda ei nähta, sellele ei pöörata tähelepanu. Kas võib olla, et tänu hetke koroonalevikule saavad rohkemad inimesed aru, milline õnn on olla terve? Ja milline vastutus ja koormus on olla tervishoiutöötaja? Ja seda igapäevaselt, mitte ainult pandeemia ajal.
Meil on 3 regionaalhaiglat, 4 keskhaiglat, 9 üldhaiglat, 3 kohalikku haiglat, lisaks erihaiglad, taastusravihaiglad, hooldushaigad. Ravivoodite arv on üle 6000 (ei leidnud hetke täpset arvu), mis ka tavapäevadel ei ole tühjad värskeltaurutatud linade ja klopitud patjadega voodikohad. Need on kohad, kus ravitakse aktiivselt haigeid inimesi. Meil on tuhandeid haiglas ravitavaid haigeid KOGU AEG. Veelgi rohkem, kümned tuhanded on kodus haiged (osad akuutse, osad kroonilise haigusega, osad taastumas) KOGU AEG.
Kaastunne iga poole tunni tagant
Terviseameti andmeil hospitaliseeriti raske gripi või gripiga seotud pneumoonia tõttu 1662 inimest.(1946 hooajal 2017/2018).
Intensiivravi vajas 130 inimest (212 inimest hooajal 2017/2018).
Gripist tingitud tüsistuste tõttu suri 57 haigestunut . (94 inimest vastavalt hooajal 2017/2018).
Võrreldes eelmise hooajaga vähenes haiglaravi vajanud patsientide arv 14,6 %, intensiivravi vajanute arv 38,7% ning surnute arv vähenes 39,4% võrra. Esmakordselt 2018/2019 hooajal toimusid muudatused raskekujuliste grippide vanuselises struktuuris: intensiivravi vajanute protsent vanemaealiste ja tööealiste vanusrühmades oli vastavalt 13,3 ja 12,9, laste vanusrühmas oli 0,6%. Surnute % osutus esmakordselt kogu hospitaliseeritutest olla kõrgeima vanusrühmas 20-64- 36,8%, 12 kainestavat elu õppetundi mehelt, kes on pealt näinud 12 000 surma
Psühholoog Inna Narro: Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta mõõtmatult kauge, mis annab petliku turvatunde
