Valikuline nägemine
Valikuline nägemine on vist üks koroona peamiseid kõrvalmõjusid. Peale maskide ja püsi-kodus-siis-meid-sureb-vähem kõvera nagu midagi muud polekski.
Üks arstitudeng jagas alles paar päeva tagasi sotsiaalmeedias ühe arutelu all suurte ovatsioonide saatel sedasama püsi-kodus kõverat. Kuidas me oleme jõudnud selleni, et me näeme vaid ühte juppi kogu pildist? Kus on need kõverad, mis näitavad, kui palju on jäänud praegu haigeid ravimata, kes ei ole saanud oma korralisele või isegi erakorralisele vastuvõtule minna? Seda, mis on nende inimeste haigestumiste või hukkumiste arv, näeme muidugi alles tulevikukõverates. Kui näeme.
Eero Merilind õnneks tõstatas vähemalt selle teema ka peavoolus, kui keegi soovib lugeda: “Eero Merilind: raske ennustada, kumb tapab viimaks rohkem – viirus või plaanilise ravi peatumine”
Kunagi iidsel ajal, enne majandusteaduste magistratuuri õppisin ma haldusjuhtimise magistriõppes. Seal oli selline aine nagu teaduse metodoloogia. Aine, mis sundis mind lugema asju, mida iial poleks muidu viitsinud ja aine, mis pani nii teadust kui maailma hoopis teistmoodi nägema, sh mõtlema ka seda mis on peale pildi peal nähtuva ka pildi taga ja pildi ümber.
Seal õpitut tänasesse päeva tõstes, võiks ütelda, et aus oleks ka praegu vaadata kogu pilti korraga, kus ka lisaks koroonale ja selle statistikale ka muu elu juurde poogitud.
Rääkides tervishoiust – lisaks koroonale peame pilti lisama ka haiged, kes ei saa praegu arsti juurde või kelle operatsioonid on edasi lükatud; vastsündinud, kes jäävad ilma nahk-naha kontaktist emaga ja esimese söögina nii väärtuslikust emapiimast; lapsed ja noored, kelle jaoks ehk ainuke vaimset tervist hoidev tegevus on olnud trennis käimine; taastusravi vajavad inimesed, kel iga päev võib olla täieliku taastumise kontekstis elulise tähtsusega. Lisaks potentsiaalne suurest majanduslangusest tulenev tervishoiu alarahastatus tulevikus. Teised valdkonnad siia juurde. Kogu pilti üles maalima hakata saaks internet enne täis kui teemad otsa.
Sõna on vaba. Ei, mitte see sõna
Huvitaval kombel on koroona lisaks lõputule viirusehirmule toonud kaasa päris korraliku tsensuuri. Kas olete tähele pannud, kui palju on viimasel ajal netist, sh ka eestikeelsest peavoolumeediast kadunud infot koroona kohta?
Ei, ma ei räägi Ickest ja Wilcockist ja teistest vandenõuteoreetikutest (mille puhul on tegelikult loogiline, et need kaovad, sest üks õige vandenõuteooria poleks mingi vandenõuteooria kui see ära ei kaoks vahepeal ).
Ma räägin täiesti tavalisest, aga teise nurga alt teemapüstitusest. Suurmeediakorporatsioon on õnnelik, et sai faktikontrollija tiitli facebookis, sest nüüd on nende abiga sotsiaalmeedias vähem jama ja valeinfot. Te imestate, et teie facebooki lehelt kaob asju? Ei, see pole mitte keegi Suur Vend kaugel, vaid keegi sinu kodutänaval. Sest tema teab, mis on tegelik tõde. Mitte ainult peavoolumeedias, vaid ka sinu seinal. Ära kirjuta jama, ütlevad nad. Arva ja ütle, nagu meie, ütlevad nad. Oot, mida see meenutabki kui on olemas üks ultimatiivne tõde…
Vestlesin just oma Singapuri sõpradega, kes samuti olid mures seal leviva tsensuuri tõttu. Pole, hullu, lohutasin. Meil siin on nõukaaja taust. Mina ja minust vanem generatsioon teab, kuidas kasutada trükimasinat ja kopeerpaberit, lõõpisin. Aga äkki see ei olegi nali. Igatahes – mul on kopeerpaber olemas.
Pavelmarozovlikkus ja “vennaarm”
Koroona-ajastut ilmestavad uued religioonid – maskireligioon, eemalehoidmisereligioon. Paraku on religiooniga ikka see häda, et sellest võib asjaolude kokkulangevusel tekkida fanatism.
Sattusin paar päeva tagasi lugema Anvar Samosti sulest ühte väga head mõtisklust. Ja isegi kui ma pole eriline Samosti-fänn, leian, et ta on taas kord üks vähestest, kes peavoolus selle teema tõstatab: maailm justkui ägab pandeemia all, jätkab suur osa maailmast siiski toimimist nii, nagu eksisteeriksid epideemilised haigused kusagil omaette maailmas või et hetke olukord on paha uni, mis enam kunagi tagasi ei tule.
Vat see on minu jaoks kõige suurem müstika. Teada on, et looduse hävitamine toob kaasa tulevikus aina suuremaid pandeemiaid, mistõttu võib arvata, et praegune on veid rabe vihmahoog enne suurt tormi.
Üks hea lugemine, mis viimasel ajal silma jäi on siin: Koroonaviirus on märk sellest, et inimene ei suuda loodust endale allutada, vaid peab eksisteerima jätkusuutlikkus elukeskkonnas,mis on suunatud säästvale arengule”. Tundub loogiline, kas pole?
Maailmas mitmel pool vähendatakse suurtootmiste keskkonnanõudeid, et “kaotatud aeg tasa teha”.
Ja lisaks siinsamas, samal ajal, meie omal maal on institutsioon nimeks RMK, kes kavatseb teha raierahu ajal lageraideid ja soovib, et riik osa kaitsealuseid metsi kaitse alt välja arvaks, et saaks raiuda, sest majandusmets hakkab otsa saama.
Muidu võiks ju hüüda, et Jumal, sa näed ja ei mürista, kuid tuleb tõdeda – ta juba ju müristabki. Lihtsalt osadel on kõrvad lukus.
Autor: Kaia-Kaire Hunt
Ilmunud algselt sotsiaalmeedias, avaldatud autori loal.
Loe lisaks: Terapeut Kaia-Kaire Hunt: surm on igapäevane tegelikkus, lein tabab meid 44 korda päevas. Miks me seda alles praegu märkame?
Kas koroona on hoopis meele tervise probleem?
Michael Laitman: praegune kriisiolukord päästis meid maailmasõjast! Toimub maailma väga tõsine vaimne ümberhäälestamine
