Minevik moonutab suhtumist teistesse, sest inimese suhe iseendasse on moonutatud. Et näha teist sellisena, nagu ta on, tuleb kõigepealt näha ennast sellisena, nagu sa tegelikult oled. Oma tõelist olemust saab näha üksnes juhul, kui tõkked on kõrvaldatud. See omakorda saab juhtuda alles siis, kui inimene vaatab teadlikult oma minevikku ja teadvustab kõike, mis seal on olnud. Nii saab inimene sündida isiksuseks, kes suudab näha teist võrdset isiksust.
Isiksuseks sündimine eeldab vastutust. Vastutus tähendab seda, et enda selgitamatajätmisi ei veeretata teise kaela. Ei peeta teist süüdlaseks oma kehvas enesetundes ega oodata, et elu muutuks heaks, kui teine vaid nõustuks muutuma.
Vastutuse võtmise eelduseks on, et inimene mõistaks omaenda valu olemust. Niikaua, kuni inimene on oma katkioleku suhtes pime, jääb alati ahvatlevaks kasutada abikaasat kui seletust elu viletsusele. Terve arusaamine oma haigusest on esimene märk tõelisest tervisest. Haigusest arusaamine tuleb siis, kui on piisavalt valus. Valu ja kannatus ergutavad inimest arenema, sest muud abinõud enam ei aita.
Kuid valu tuleb kirjutada enda arvele. Niikaua, kuni veeretad valu teise kaela, ei ole enda vaimne areng võimalik. Näiteks kui mees nõustub olema nõrk, et naine saaks säilitada illusiooni oma tugevusest, pole naisel õigupoolest põhjust oma probleeme käsile võtta. Mees kannab seda valu, mida naine kandma peaks. Nõnda kannab mees vale valu.
Arenemine järgneb vaid siis, kui vaatad oma valule silma. See pole meeldiv kogemus. Seepärast ongi mugavam teist süüdistada, kui oma küündimatust näha. Kuid oma küündimatuse tunnistamine on ainus võimalus tee teise inimese austamise juurde ning ilma teist austamata ei sünni tõelist lähedust ega ühinemist. Mida sügavamalt inimene ennast tundma õpib, seda suurem anne on tal teist mõista. Loe: mida suurem vajadus on inimesel teist hukka mõista ja arvustada, seda vähem ta iseennast tunneb.
Pealiskaudne enesetunnetus on niisiis peamine süü, miks teist ei suudeta austada. Seda mõtet on Uues Testamendis väljendatud sõnadega, et inimene näeb pindu teise silmas, kuid ei näe palki enese silmas. Võiks isegi öelda, et inimene tahab teise silmas pindu näha, et tal poleks vaja oma silmas palki näha. Nõnda kasutab inimene teise arvustamist, hukkamõistmist ja halvustamist abinõuna, et vältida oma nõrkusele silmavaatamist.
Mida enam on inimeses õelust, mida ta näha ei taha, seda innukamalt tuleb teisi kritiseerida. Teisi halvustades kritiseerib inimene tegelikult just seda, mida ta pole nõus enda juures nägema. Teist inimest hukka mõistes ütleb inimene seega rohkem enese kohta, kui tolle kohta, keda ta laimab.
Allikas: kirjastus Pilgrim
