Mõned inimesed kardavad roboteid. Selleks on küllaga põhjusi, arvestades, kuidas ulmekirjanikele meeldib luua stseene inimperemehe vastu astuvatest metsistunud või üliisekateks muutunud nutikatest robotitest. Enamus inimesi tunnevad ebamugavust, kui robot püüab Maa elanikele sarnaneda, aga midagi jääb puudu. Kalk helk silmavaates või vale miimika põhjustavad ärevust, millest oli siin hiljuti juttu nn. “üleloomuliku oru” nähtuse nime all.
Inimesele sarnaste robotite sünni poole liikumise põhjuseks on pärisinimese püüd kirjeldada kogu maailma jah-ei vastuste kaudu. Selline lähenemine võimaldab tajutava maailma algoritmistada ja muuta arvutite jaoks töödeldavasse vormi. Viimane tähendaks siis maailma virtualiseerimist, kui arvuti suudab suvalist nähtust simuleerida. Inimese aju kaasaarvatud.
Tehisintelligentsi üle on saanud palju vaielda, kuna aastatepikkuses ajavoolus saavad võrdselt supelda nii optimistid kui pessimistid. Optimistide kirjeldatud arengu omamoodi kulminatsiooniks võib pidada kurikuulsat singulaarsust ehk olukorda, milles pole enam vaja Turingu testi teha, kuna sellel poleks enam mõtet. Infotehnoloogia ajaloos murrangulist rolli täitnud Alan Turing kirjeldas omal ajal testi, milles sirmi taga oleks keegi või miski, mida saab suvaline inimene teiselt poolt sirmi küsimustega kombata. Kui see miski vastab küsimustele nagu keski ehk inimese moodi, on täidetud Turingu tingimus pidada tehisintellekti inimvääriliseks.
Testist kaoks mõte singulaarsuse ehk inimese ja masina ühinemise olukorras, sest inimest versiooninumbriga 1.0 poleks enam olemas. Tema asemel olekski nutikas masin. Masin, mis võib muutuda ebainimlikuks.
Sellise olukorra kirjelduse skeletile kasvatavad ulmekirjanikud erinevaid kujundlikke stsenaariumilihaseid, millega püütakse niigi stressis Maa elanikke kollitada. Ent ärge kartke! Seda ei juhtu, kui uskuda neuroteadlast Miguel Nicolelist, kes võtab kogu singulaarsuse jutu kokku ühte fraasi – “patakas sooja õhku”. Kogu teadusliku karjääri aju uurimisele pühendunud teadlane väidab, et aju ei ole arvutatav ning ükski insenerlik pürgimus ei suuda seda jäljendada. Ta lisab, et võid ära kasutada kõik maailma mikrokiibid, aga aju sa sellest ikkagi kokku ei saa.
Arusaadavalt protesteerivad paljud tehisintellekti suhtes optimistlikumad taolise must-valge, konteksti sobivamalt öeldes – binaarse 1-0 seisukoha peale. Nad asetavad lauale edusammud aju ehituse mõistmisel, mille järgi on tegemist küll kompleksse nähtusega, aga mille alusstruktuur koosneb lihtsatest elementidest. Kuigi neid on palju, ollakse optimistlikud, et samm-sammu haaval seda rada läbides saavutatakse aju toimimisest kordamist võimaldav arusaamine.
Seejärel on vaid põhimõtteliselt vaja piisava võimsusega arvuti programmeerida kordama ajutalitluse tõenäoliselt miljardeid algoritme ja probleem ongi lahendatud. Üks tuntumaid taolise visiooni esindajaid, Ray Kurzweil, ennustab aju mahtumist arvutisse juba aastaks 2029.
Kuid Nicolelis väidab, et tegemist on fantaseerimisega ning täiskasvanud inimesed eesotsas Kurzweiliga võiksid juhinduda reaalsetest teaduslikest faktidest. Ainuke, mida võib tehnoloogia abil teha, olevat Nicolelise arvates meie taju täiendamine tehislike anduritega, mida ajuga ühendades saab rakendada inimvõimekuse parendamiseks. Tema enda uurimistöös on näiteks õnnestunud liidestada roti ajuga infrapunaandur, tänu millele muutus närilise maailmapilt.
Saame näha, kuidas vastab avalikule kriitikale hiljuti Google’s tehisintellekti arendamise eest vastutavasse ametisse võetud Kurzweil. Arvatavasti kulgeb intelligentsete inimeste diskussioon meelierutavalt, võib olla isegi arendavalt. See on hädavajalik, arvestades, et teel tehisintellekti poole satume ülitõsiste moraalsete dilemmade ette. Väga paha, kui teeksime siis robotlikult ja järelemõtlematult ebainimlikke valikuid.
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
