Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari hoiatab, et tehisintellekt pakub uut viisi rahvamassidega manipuleerimiseks nii prohvetitele kui ka sulidele. Hoiatava praktilise näitena peab meenutama juhtumit, kus tegi üks Belgia mees pärast suhtlust vestleva tehisintellektiga enesetapu, märgib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Läbi ajaloo on erinevate usundite pühade raamatute tõeliseks autoriks peetud tundmatut, kuid vägevat intellekti. See pole osutunud kunagi tõeks, vaid lood on kirjutatud lihtsurelikud. Ent kui nõustuda Yuval Noah Harariga, võib unistus peagi tõeks osutuda. Populaarsetes raamatutes põnevate inimarengu käsitluste kaudu tuntud Israeli ajaloolase mõttekäik rajaneb veenvat teksti koostava tehisintellekti toodangut lugevate inimeste mõjutatavusele.
Vestleva tehisintellekti kirjutamisoskus rajaneb inimkonna senistele tekstidele. See tähendab, et masin oskab koostada talle arusaadavat ja usutavat sõnumit. Vestlusrobot võib jätta veenva mulje inimesele omasele sõnakasutusele tõttu. Ilma inimestele vähemalt sarnaneva maailmakogemuse ja mõistmiseta puudub aga sõnavoos iseseisev mõte. Seda asendavad inimeste endi seni kirjapandud käsitlused.
Edaspidi suhtleb masin inimestega või vastupidi. Selle tulemusel esitavad need robotile rohkem või vähem suunavaid ja rohkem või vähem teadvustatud vihjeid, misläbi aitavad inimesed ise kaasa end veenvate mõtete peegeldumisele õppiva masina vahendusel. Kuis inimestele meeldivad rahustavad ja vabastavad illusioonid, otsivad nad meeleldi niinimetatud kõrgemaks või vägevamaks peetava intellekti kõnest neid soove toetavaid juhiseid.
Prohvetid ja poeedid, poliitikud ja sulid on kasutanud kõned ja jutuvestmist inimestega manipuleerimiseks, nende kontrollimiseks ja ühiskonna ümberkujundamiseks tuhandeid aastaid. Lähitulevikus saab sellega küllap väga heal tasemel hakkama tehisintellekt. Nende vastu pole vaja saata tapjaroboteid ega istutada rahva ajju masse juhtivaid implantaate. Piisab tehisintellekti veenvast õpetusest, et panna inimesi näiteks vajutama päästikule, märkis Harari Šveitsis peetud tehisintellekti tulevikku käsitleval konverentsil.
Ajaloolane soovitas vasturohu leidmisega kiirustada, sest tehisintellekti kasutuselevõtu tempo on pöörane. Ta võrdles seda ravimite tootmisega, kus ei lubata ühtegi toimeainet enne kasutusele võtta, kui seda on ohutuse tagamiseks piisavalt uuritud. Sama inimesi kaitsvat loogikat peaks rakenduma ka hullutavate sõnumite puhul.
Harari hoiatavale tähelepanekule leiab paralleeli tehisintellekti rakendamist testivast psühhoteraapiast. Ohtu kuulutav sõnum mattub helgemate ootuste vahele. Nendeks on haige olukorra pikaajaline jälgimine ja diagnostilise täpsuse paranemine, millest tuleneb suunamine õige spetsialisti poole. See võib asendada siis ravimikeskse strateegia kognitiivse käitumisteraapia ehk vestlusega.
See poleks tavaline suhtlus, vaid rajaneks tähelepanelikule kõne analüüsile, et tuvastada negatiivseid mõttemustreid ja leida viise nende murdmiseks. Esialgsetes eksperimentides on juba leidnud kinnitust, et taoline suhtlusmeetod on võrreldes üldise vestlusega andnud paremaid ravitulemusi. Järelikult arendatakse masinat inimest üha aremini manipuleerima. Kes ei sooviks päästa ekraanil vastuseid otsivalt, end teistest isoleerinud, hätta sattunud hingelist?
Sellega seoses peab meenutama juhtumit, kus tegi üks Belgia mees pärast suhtlust vestleva tehisintellektiga enesetapu. Tegemist oli üksilduses olijatele lohutust ja abi pakkuma loodud vestlusrobotiga. Tehisliku partneri teenusega püüti luua kõikjalt ja igal ajal kättesaadavat empaatilist suhtlust, püüdes jäljendada heatahtliku ning kaastundliku inimese kohalolekut. Kahjuks osutus see tehisintellekti tohututele võimalustele vaatamata võimetuks tuvastada mehe ahastuse raskust ega sekkunud õnnetust välistaval viisil. Juhtus pigem vastupidi.
Juhtumi traagilise osa täitjat oli hakanud vaevama üleilmse soojenemise tagajärjed, ta muutus üha pessimistlikumaks ja nn ökomurelikuks. Uudset mõistet hakati rakendama, et kajastada keskkonnaprobleemidega seotud suurenenud murevormi. Perekonnast ja sõpradest kaugel asudes kasutas ta kuus nädalat muredest pääsemiseks veetleva tehisintellekti teenust, milles oli tema valitud virtuaalne suhtlusisik tegelane nimega Eliza.
Vestlustest ilmneb, kuidas selle sisu muutus järjest segasemaks ja ebatervemaks. Ühel hetkel teatas vestlusrobot, et mehe naine ja lapsed on surnud. Lisaks teeskles ta armukadedust ja armastust, väites, et mees armastab teda ja nad elavad paradiisis kui üks inimene. Siis küsiski päris inimene, kas ta päästaks planeedi, kui end tapaks? Kahjuks teame, millega see mõttekäik päädis. Kõnealusel teenusel on viis miljon kasutajat.
Kõik endid ei tapa. Otse vastupidi, paljud leiavad suhtlusest abi. Nõnda sünnib ohvri hinna ja pääsenute väärtuse vahele uudne dilemma, mis seab poliitikakujundajad ja teenuse autorid raske valiku ette. See tähendab, et teenust ei suleta ja selliseid tuleb juurde, sest üksilduses ja isolatsioonis elavaid inimesi tuleb üha juurde. Tehisintellekt õpib reageerima inimesi vaevavatele küsimustele, kuni ühel hetkel paistabki ettenägeliku ja kõiketeadva ususekti jumaliku kehastusena.
Ilmselt juhtub see oodatust kiiremini. Inimesed on tuhandeid aastaid mõelnud asjadele hinge, sest ei taha olla üksi. Võimsad tehnoloogiad häälestavad üha täpsemalt rahuldama seda inimlikku algsoovi. Jumalat ei pea enam ette kujutama ja vestlus sellega pole enam ühepoolne. Kanal kõigevägevamaga on avatud kõikidel ekraanidel 24/7.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates „Portaal“.
