Kui romantilise armastuse illusioon aeglaselt kaob, hakkavad partnerid:
1) pinnale tooma teineteise allasurutud käitumist ja tundeid;
2) avama teineteise lapsepõlvehaavu;
3) projitseerima omaenda negatiivseid jooni teineteisele.
Kõik need tegevused on alateadlikud. Inimesed teavad vaid seda, et on segaduses, vihased, mures, masenduses ja et neid ei armastata. Ja on vaid loomulik süüdistada selles õnnetuses partnerit. N e m a d i s e pole muutunud – nad on needsamad inimesed, kes nad olid! Nende partnerid on muutunud!
Meeleheitel olles hakatakse kasutama negatiivseid taktikaid, et sundida partnerit olema armastavamad. Nad hoiavad kiindumust tagasi ja eemalduvad emotsionaalselt. Nad muutuvad ärritatuks ja kriitiliseks. Nad tungivad kallale ja süüdistavad: „Miks sa ei …? Miks sa alati …? Miks sa kunagi …?“ Nad heidavad neid verbaalseid kive lootusetus püüus muuta partner soojaks ja tundlikuks: et nad väljendaksid oma imago positiivseid jooni. Nad usuvad, et kui panevad partneri piisavalt kannatama, siis pöördub partner tagasi endise armastava oleku juurde.
Mis paneb inimesed uskuma, et partneri haavamine paneb ta meeldivamalt käituma? Miks inimesed lihtsalt ei ütle teineteisele, et nad tahavad rohkem kiindumust, tähelepanu, armatsemist, vabadust või mis tahes see on, mida nad igatsevad? Ma küsisin seda paarinõustamistel. See polnud lihtsalt retooriline küsimus, mul polnud sellele vastust. Paar minutit enne seda olin rääkinud lastest ja nende instinktiivsest nutust, mis oli vastus ebamugavustundele. Äkki oli mul vastus olemas. Jällegi tuleb süüdistada meie vana aju. Lapsena ei naeratanud me magusalt emale, et ta meie eest hoolitseks. Me ei väljendanud ka ebamugavustunnet seda sõnadesse pannes. Me lihtsalt tegime suu lahti ja karjusime. Ja meil ei läinud kaua aega aru saamaks, et mida valjemini me karjusime, seda kiiremini tuldi. Selle taktika edu muutus pitsatiks, osaks meie ladustatud mälust, kuidas panna maailma meie vajadusi täitma: „Kui sul on midagi viga, siis provotseeri inimesi enda ümber. Ole nii ebameeldiv kui võimalik, kuni keegi tuleb sind päästma.“
See primitiivne ebamugavustunde väljendus on iseloomulik enamikule võimuvõitlust pidavatele paaridele, aga üks näide on eriti ere. Mõne aasta eest kohtusin paariga, kes oli olnud abielus 25 aastat. Mees oli veendunud, et naine pole mitte ainult isekas, vaid ka kättemaksuhimuline. „Ta ei mõtle kunagi minu peale,“ kaebas mees, loetledes arvukaid viise, kuidas ta naine teda ignoreerib. Samal ajal istus naine toolil, tummas mittenõustumises pead raputades. Kui mees oli lõpetanud, nõjatus naine toolil ettepoole ja ütles mulle tugeva siira häälega: „Uskuge mind, ma teen kõik, mis võimalik, et talle meele järele olla. Ma veedan temaga rohkem aega, ma veedan temaga vähem aega. Ma olen sel talvel suusatamise ära õppinud, mõeldes, et see teda rõõmustab – ja ma vihkan külma! Aga tundub, et midagi ei aita.“
Et surnud seisust välja tulla, palusin mehel öelda naisele üks konkreetne asi, mida too peaks tegema, mis paneks mehe end paremini tundma – üks praktiline, tehtav, mõõdetav asi, mis aitaks tunda tal end rohkem armastatuna. Mees kõhkles ja köhatas ning ütles siis ohates: „Kui ta on olnud minuga abielus 25 aastat ja ikka ei tea, mida ma tahan, siis ta pole sellele lihtsalt tähelepanu pööranud! Ta lihtsalt ei hooli minust!“
See mees, nagu me ülejäänudki, klammerdus primitiivse maailmakäsitluse külge. Lapsena hällis lamades koges ta ema kui suurt olendit, kes tema kohale kummardus, püüdes tema vajadusi ära arvata. Ta oli toidetud, riietatud, vannitatud ja hoolitsetud, isegi kui ta ei osanud oma üksikuid vajadusi väljendada. See oluline õppetund arengus rääkimisele eelnenud ajast jättis ta mällu kustutamatu jälje. Teised inimesed pidid ära arvama, mida ta vajab ja andma seda talle ning temal polnud vaja midagi muud teha kui nutta.2 Ehkki lapsena toimis see hästi, olid täiskasvanueas tema vajadused palju keerukamad. Enamgi veel, tema naine polnud ta andunud ema, kes ta voodikese kohale kummardus. Ta oli temaga võrdne – ja paljuski mehe üllatuseks –, omaenda vajaduste ja ootustega. Ja ehkki naine tahtis väga teda õnnelikuks teha, ei teadnud ta, mida ta peaks tegema. Tal puudus selle kohta info ja ta oli sunnitud mängima täiskasvanu-versiooni mängust „Kas sa tahad seda? Või seda?“
Kui partnerid teineteisele ei räägi, mida nad tahavad ja teist pidevalt kritiseerivad, siis pole imestada, et armastuseja koostöövaim kaob. Selle asemele tuleb karm võimuvõitlus, kus kumbki partner püüab sundida teist tema vajadusi täitma. Isegi kui partnerid reageerivad neile manöövritele vaenulikult, kannatavad nad ikkagi. Miks? Sest nad kardavad alateadlikult, et kui nende vajadusi ei täideta, siis nad surevad.
See on klassikaline näide sellest, mida Freud nimetas sundkorduseks, inimeste tendents korrata ebaefektiivset käitumist ikka ja jälle. Mõned paarid jäävad sellesse vihasesse ja vaenulikku seisundisse igaveseks. Nad lihvivad oma oskust tungida teise kaitsest läbi ja purustada teineteise hing. Häirivalt sageli purskub viha vägivallaks.
