Sa seisad oma elus kui mäeküljel ja oled ronimisest väsinud. Peatusid kohas, kust alla ei näe, sest puud ja põõsad varjavad vaate ning üles vaadates ei paista kui kaugel on mäetipp, sest pilved on ees. Sa ei tea ega taju, kui pikalt oled juba roninud ja kui palju on veel ees enne kui kohale jõuad. Sa tead, et oled juba päris kaua kõndinud, kuid Sa ei näe oma teekonda. Istud ja mõtled, puhkad ja oled. Kas minna tagasi alla või jätkata teed üles? Milline valik valida? Ühte rada mööda oled Sa juba kõndinud, kuid sama teed teistpidi käies on see ju justkui uus, kuid kiirema hooga alla minnes on oht libiseda või kukkuda. Üles ronides on kõik eesolev veel avastamata ja seni tundmatu, kuid pingutada tuleb rohkem, sest raskusjõud võib alla vedada, kivid veerema pääseda ja kinnigi pole kusagilt haarata. Torisedes küsid endalt: " Miks siia korralikke teeradu pole tehtud?" kuid vastust tead Sa isegi - sellepärast, et Sinu jalg astub siin esimesena esimest korda, jätab oma jälje ja tallab uue raja.
Sinu peast lipsab läbi üks mõte, millest haarad kinni – aga miks üldse tagasi või edasi minna, kui saab siiasamasse istuma jääda, nii ei peaks valima ega otsustama vaid võib lihtsalt olla. Juba oled Sa end mugavalt sisse seadnud ja mõte uuesti liikvele minekust, pingutamisest, ees ootavast teadmatusest tundub heidutav olevat ja see ei köida Sind. Mugavus on omamoodi tardumus, mis hoiab Sind, enda embusesse köitnuna, paigal.Mugavusest on raske lahti lasta, sest Sul on hea olla, kui isegi mitte päriselt siis üsna on tegelikult küll.
