Me istume siin tohutus kosmoseavaruses tiirleval planeedil käputäie aastaid – laiemas mõttes, inimesele on lihtsalt niiviisi ette määratud. Maa on siin olnud 4,5 miljardit aastat, samas inimene saab siin aega veeta umbes 80 aastat, kes vähem, kes rohkem. Sündisime siia planeedile ja surres jätame ta maha. See lihtsalt on tõde. Ent see, kuidas me vähesed aastad siin Maa peal välja näevad, pole sama kindlalt ja vankumatult paigas. Kahtlemata võib maine elu olla üks ütlemata põnev kogemus, igal sammul täis entusiasmi, kirge ja inspiratsiooni. Sel moel lahti rulludes võib iga päev kujutada endast kaunist seiklust. Kahjuks juhtub harva, et elu Maal rullub me ees just sellisena, nagu soovime, ning sellele vastu tõrkudes võib kogemus kujuneda kaunikesti ebameeldivaks. Vastuhakk loob pinget ja ärevust, ja nii muutub elu koormaks.
Selle koormaks kujunemise vältimiseks ning et olla võimeline elu täiel rinnal nautima, on targad mõtlejad läbi aegade pakkunud lahendusena reaalsuse aktsepteerimist. Vaid reaalsust jaatades saame eluvooluga koostööd teha ja paremat maailma luua.
Kogu teadus põhineb reaalsuse uurimisel, selle seaduste tundmaõppimisel ja seejärel neid seadusi arvesse võttes elu paremaks muutmisel. Teadlased ei saa reaalsust eitada; nende töö lähtekohaks ongi olemasolev reaalsus. Et lennata, tuleb täielikult jaatada gravitatsiooniseadust, seda ei saa eitada. Sama kehtib ka vaimumaailmas. Õpetused loobumisest, aktsepteerimisest ja mitte vastu hakkamisest moodustavad sügavalt vaimse elu aluspõhja. Samas on neid mõisteid raske hoomata. Raamatus „Köidkuist vaba elu“ võtame ette teekonna aktsepteerimise selge mõistuspärasuse olemuse ja sellest tulenevate kingituste – vabaduse, rahu ja sisemise valgustatuse – mõistmiseni. Aktsepteerimise parim selgitus on reaalsusele mitte vastu hakkamine. Proovi, kuidas tahad, aga juba toimunud sündmust ei saa enam takistada. Su ainsaks valikuks jääb kas toimunu jaatamine või selle eitamine. Sel ühisel teekonnal me uurime, kuidas ja miks me vastavaid valikuid teeme. Ent esmalt pead mõistma, kes see on, kellel on võime neid otsuseid teha.
See oled kindlasti sina ise; sul on intuitiivne tunnetus oma sisemise elu eksisteerimisest. Mida see tähendab? See on iseenda teadvustamine, kõige tähtsam teema, mida eales käsitleda. Kuna meil on ees sukeldumine sügavale jaatamise vaimsesse dimensiooni, tuleb alustada sellest, et mõistame, mis see meis on, mis midagi aktsepteerib või eitab.
Iseenda olemuse tabamiseks on mitmeid viise. Kulgeme aeglaselt ja alustame millegi väga lihtsaga. Kujutle, et keegi tuleb su ukse taha ja küsib: „Hei, oled sa seal?“ Kuidas vastaksid? Keegi ju ei vastaks: „Ei, ma ei ole siin.“ See oleks kõige ebaloogilisem asi üldse. Kui sind seal ei ole, kes siis vastas? Sa oled kindlasti seal sees, aga mida see tähendab?
Et taibata, mida „sina seal sees“ tähendab, kujuta ette, et sulle näidatakse kolme erinevat fotot. Fotosid näidatakse järgemööda ja siis sinult küsitakse: „Fotod vahetusid, aga kas sina, kes sa kõiki kolme nägid, olid ikka seesama?“ Su vastus oleks: „Muidugi olin seesama mina iga kord.“ Väga hea; nüüd saame peamise juurde asuda. Selle lihtsa harjutuse põhjal peaks selge olema, et sina pole see, mida sa vaatad; oled see, kes vaatab. Pildid vaheldusid, kuid sina, kes neid nägi, jäi samaks.
Selle fotode näite puhul pole raske taibata, et sa pole see, mida vaatad, kuid on asju, millega samastume rohkem. Näiteks oma kehaga. Samastume kehaga piisavalt, et väita: „Olen neljakümne kolme aastane viie jala ja kuue tolli pikkune naine.“ Kas see on tõesti see, kes oled: neljakümne kolme aastane viie jala ja kuue tolli pikkune naisekeha? Või on keha midagi, millest sina oma keha sees oled teadlik? Et asjast aru saada, alustame kätest. Kui sinult küsitakse, kas sa näed oma kätt, vastaksid: „Jah, ma näen oma kätt.“ Hästi, aga kui jäid käest ilma? Ära mõtle valust; kujutle lihtsalt hetkeks, et seda enam pole. Kas sina oleksid ikka kohal? Kas sa ei märkaks käe kadumist? See on nagu fotode vaheldumine: kui käsi oli olemas, sa nägid seda. Kui käsi oli läinud, nägid, et seda pole. Sa ise – see, kes nägi – ei muutunud; muutus see, mida vaatasid. Su keha on lihtsalt üks järjekordne asi, mida näed. Jääb küsimus: kes see ikkagi on su sees ja näeb?
Pane tähele, et asi pole käes. Kirurgia on juba sellisel tasemel, et kunstliku vereringe aparaadi ja muude meditsiiniliste seadmetega saab üle võtta suure osa keha protsessidest – ometi jääb seesama Ise ikka alles, muutustest teadlikuna. Kuidas siis öelda, et sa oled oma keha, kui sa jääd samaks ka siis, kui su keha tohutult muutub?
Õnneks ei tarvitse selleks, et sul aidata aru saada, et sa pole oma keha, nii kaugele minna. On olemas palju lihtsam, intuitiivne moodus. Kahtlemata oled täheldanud, et su keha nägi teistsugune välja, kui olid kolme-, kümne-, kahekümne- või viiekümneaastane. Kindlasti ei näe ta välja samamoodi kaheksakümneselt või üheksakümneselt. Aga kas see, kes keha vaatleb, pole mitte seesama? Kui olid kümnene ja vaatasid peeglisse, kas nägid sedasama, mida praegu näed? Ei, aga kas vaataja mitte polnud üks ja seesama isik – siis ja praegu? Oled kogu selle aja enda sees olnud, kas mitte? See ongi kogu käsitletava teema tuum ja sisu. Kes sa oled? Kes see sinu sees on ja vaatab välja läbi nende silmade ja näeb, mida näed? Nagu siis, kui sulle näidati kolme fotot – sina polnud ükski neist, olid nende vaataja. Samamoodi, vaadates peeglisse, pole sa see, mida näed, vaid see, kes näeb.
Vähehaaval ja näidete varal avame tolle Ise olemuse. Su suhe nähtuga on alati subjekti-objekti suhe. Sina oled subjekt ja vaadeldav on objekt. Meelte kaudu saad teadlikuks paljudest objektidest, kuid neid on kogemas vaid üks subjekt – sina ise.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michael A. Singer raamatust „Köidikuist vaba elu“.
