Mis on teadlikkus?
Et teada seda, kuidas elada, on vaja senisest rohkem teadlikkust ehk tulla teadvele. See pole sama mis teadmine. Teadmised on seotud mõistusega ja selle uurimiseks on välja arendatud kaasaegne psühholoogia – teadus mõistuse kohta. Teadlikkus aga on oskus seista mõistuse taga. Teadlikkust võib nimetada ka teaduseks, mis ulatub mõistusest üle ning tegeleb mitte-mõistusega – see on alati olnud idamaadest pärinevate õpetuste nagu jooga, aju vaid umbes 5% ehk see on väike osa, mis teeb ära suure töö. Ajutööd mõjutab kõik, mida me teeme: kehalised funktsioonid, mõtlemine, fantaseerimine, emotsioneerimine, tähelepanu hoidmine, märkamine, taipamine, teadvustamine jne. Kehalisi funktsioone, emotsioone ja mentaalsust saab üsna optimaalselt automatiseerida ehk minimaalsel arvul närvirakkude tööd rakendades saavutada maksimaalne tulemus. Niimoodi, autopiloodil, saab elu ära elada küll.
Huvitaval kombel kasutab inimene ka oma teadlikkusest vaid umbes 5%. Teades, et teadlikkuse rakendamise ja ajutöö vahel on seos, on võimalik taibata, et aju iseenesest suuremas mahus tööle ei hakka. Küll aga hakkab aju ulatuslikumalt rakenduma siis, kui võtta kasutusele rohkem teadlikkust ja vähendada automatiseerituse astet. Neid, kes seda teinud on, kutsutakse Tarkadeks ja Õpetajateks. Need on inimesed, kes näevad oma valikute tagajärgi enne, kui tegutsema asuvad. Neid juba meie hulgas on ja tuleb õnneks juurde. Üldiselt võib öelda, et mida enam teadvel inimesi, seda kõrgemalt arenenud on tsivilisatsioon.
Mis on normaalne?
Tavapäraselt juhivad inimese elu juhuslikkus ja automaatpiloot. See pole normaalne, ehkki väga tavaline. Kõik on kuulnud väidet: “Tahtsin teha paremini, kuid välja tuli nii nagu alati.” Teadlikkus võimaldab märgata vanu harjumusi ja sissejuurdunud automaatsust ning neid muuta. Oma teadlikkuse valdamine pakub valikuvõimalust, seades meid väga otseselt vastakuti tõsiasjaga, et meie ise olemegi need, kes saadavad korda tegusid ning kogevad seejärel nende tagajärgi. Pole kedagi teist, kellele otsa vaadata. Me ise saame oma elu sündmuste kaudu pidevalt teada, kas oleme õigel teel või mitte. Kõik algab alati meist endast ja tuleb meie enda juurde ka tagasi.
Normaalne elu tähendab head kontakti reaalsusega, kus kontekstist ei kisuta asju välja. Ka liigne positiivsuse rõhutamine pole mitte ainult ühekülgne, vaid elust poole mitteaktsepteerimine. Kannatuste põhjus on see, et me hindame emotsioone oma kriteeriumide järgi “headeks” ja “halbadeks” ning oleme seejuures ennastunustavalt nende mõjust kaasa haaratud. Emotsioonide iseeneslik aktiveerumine on omamoodi sundus, mis ei arvesta inimese tahet. Selle mõju all olles ütleme, et inimene on emotsionaalselt kallutatud – teeb rumalusi, nagu poleks ta mõistuse juures. Ja väga sageli polegi.
Automatism on alateadvuse pärusmaa, see tähendab, et otsused, sõnad, käitumine ei jõuagi teadvustamiseni. Teadlikkus on automatismi vastand. Selles on tervisliku distantsi hoidmine igasuguste objektidega, nii positiivsete kui negatiivsete emotsioonide, erinevate mõtete ja meenutustega. Kui me vaid teaksime, et tunneme end hästi või halvasti eelkõige sellepärast, et me seda automatismi ei märka ja laseme sellel end kaasa tõmmata! Niisugust pimesi samastumist nimetatakse eneseunustuseks, ja ka ignorantsuseks.
Mida me veel ei tea?
Eneseteadlikkuseks on võimeline vaid inimene. Vaid tema saab selle teadlikkuse kaudu aimu universaalsest teadlikkusest. See pakub paradigmat, kus teadvelolek kui võime saab suurema rõhuasetuse kui teadvustatav objekt. Teadlikkus ise on väärtus. Kusjuures objekte on lõputu hulk, sellal kui teadlikkust ja teadvustajat vaid üks. Lõputute objektide maailm on huvitav ja külgetõmbav, kuid selle lummuses unustame me uurida, kes me ise oleme. Kes on see tunnistaja, teadvustaja? Me ei tunne ennast peaaegu üldse. See tundmatus on nii suur, et kokkupuutumine iseendaga tekitab lausa hirmu – tunnet, nagu midagi oleks valesti või puudu. “Aga mis minust siis alles jääb, kui mu mõtted vaibuvad?”
Me tunneme ainult objekte ja sedagi vaid siis, kui oleme ümbritseva reaalsuse suhtes kohal ning mitte automaatpiloodil kulgemas. Joogas kirjeldatakse automatismist juhinduvat inimest kui olendit, kes magab pärani silmadega. Esimene ärkamine on hetk, kui vaatad hommikul tagasi oma ööle ja veendud, kus läheb unenäo ja ärkveloleku piir. Automatism on sama suurepärane ja peen mehhanism nagu unenägu – selle mõju all olles ei kahtle me hetkekski selle tõelisuses. Teine ärkamine on teadvele tulemine enda igapäevasest automatismist – siis, kui sul õnnestub see tabada otse teolt. Sest kui jääd ootama, et taipaksid oma elule tagasi vaadates, võib olla juba pöördumatult hilja. Teadlikkus pole oskamise, vaid avastamise küsimus – see on meist igaühel juba olemas.
Dr Helena Lass
Allikas: Telegram.ee
