Max Plancki instituudi teadlased viisid hiljuti läbi uue uuringu eesmärgiga parandada meie arusaamist sellel teemal. Nimelt avastasid nad, et aju üks piirkond, mis on teadaolevalt seotud eneseanalüüsi võimega, on teadlikus unenägemises viibijatel ehk kirgast und (ingl k lucid dreaming – toim.) tihti nägevatel inimestel keskmisest suurem. Teadlaste sõnul võib see tähendada, et kirka une nägijatel on ärkveloleku ajal parem eneseanalüüsi võime.
“Meie uuringu tulemused osutavad sellele, et eneseanalüüsi esinemine igapäevaelus on märgatavam nende inimeste juures, kes suudavad oma unenägusid kergemini kontrollida,” ütles uuringu põhiautor Elisa Filevich pressiteates.
Kirka unenäo ajal on inimene teadlik sellest, et ta näeb parajasti und, ent viibib endiselt unerežiimis. Mõned inimesed suudavad isegi kontrollida unenäos toimuvat, mis võimaldab neil und näha kõigest, mida iganes nad soovivad. Kuigi kirgaste unenägude kohta on endiselt vähe teada, on uuringud näidanud, et selliseid unenägusid sageli kogevad inimesed ilmutavad igapäevaelus teistega võrreldes paremat läbinägelikkust.
Mõned inimesed on ka kinnitanud, et teadlikku ehk kirka une ajal on eneseanalüüs palju selgem, mis omakorda on viinud mõned teadlased arvamusele, et seda nähtust võib seostada metakognitsiooni ehk mõtlemisest mõtlemisega.
Teadlased palusid uuringus osalejatel täita küsimustik, millega tehti kindlaks inimeste võime näha kirkaid unenägusid, ning seejärel jagati osalejad rühmadesse selle alusel, kui tihti nad kirgast und nägid. Kõigi vabatahtlike peal viidi läbi magnetresonantstomograafia (MRT), mille tulemusi teadlased seejärel võrdlesid.
Nagu kirjeldati teadusajakirjas The Journal of Neuroscience, avaldasid ajudest tehtud pildid, et kõige sagedamini kirgast und näinud inimestel oli suurem prefrontaalne ajukoor võrreldes vähese kirka une sageduse rühmas olnud inimestega. See ajupiirkond on seotud kognitiivsete protsesside kontrollimisega ja sellel on ka oluline roll meie eneseanalüüsi võimes. Teadlased täheldasid lisaks sellele märgatavale erinevusele ajuehituses ka erinevusi aju talitluses. Leiti, et sageli kirgast und näinud inimestel esines ärkveloleku ajal kõnealuses ajupiirkonnas aktiivsem tegevus metakognitiivse ehk mõtete uurimise testide käigus.
Teadlaste väitel viitavad need leiud seosele metakognitsiooni (eriti mõtete uurimise) ja kirgaste unenägude vahel. Need kaks nähtust kasutavad samu närvivõrke. Teadlased tahaksid oma tööd jätkata ja selgeks teha, kas metakognitiivseid oskusi on võimalik parandada näiteks treeningu abil. Selle uurimiseks on neil kavas esmalt õpetada inimestele, kuidas näha kirgast und, ning seejärel uurida, kas inimeste mõtteuurimisvõimed ka paranesid.
Allikas: iflscience.com
