Astronoomid on päikeseplekke lugenud ja vaadelnud juba 17. sajandi algusest ning uuringute põhjal on järeldatud, et Päikese aktiivsus järgib 11 aastast tsüklit. Päikese maksimumkiirguse perioodi ajal kasvab päikeseplekkide arv hüppeliselt, miinimumi ajal kahaneb nende arv nulli lähedaseks.
Seekordne maksimum on aga Japani satelliidi Hinode juures töötava teadlase Jonathan Cirtaini sõnul “täielik kaabakas”. “Ma ütleks, et tegu on viimase 200 aasta nõrgima maksimumiga,” kommenteeris NASA päikesefüüsika grupi juht David Hathaway.
Teadlased on hämmingus – nad ei saa aru, kas tegu on ajutise tagasilöögiga või aastakümneid kestva madalseisu algusega, mis mõjutaks ka globaalset soojenemist.
“Ükski elusolev teadlane pole näinud nii nõrka aktiivsustsüklit nagu see,” kinnitas Päikese magnetvälju uuriv Cambridge’i astrofüüsik Andrés Munoz-Jaramillo.
Et mõistatus oleks täielik, läbib Päike praegu ka üht seni jälgituist veidraimat magnetpooluste vahetust. Harilikult muutub Päikese polaarsus umbes iga 11 aasta järel – magnetiline põhja- ja lõunapoolus vahetavad kohad. Muutuse toimumise ajal nõrgeneb Päikse magnetväli, langeb nulli ning siis taastub vahetatud polaarsusega.
Teadaolevatel andmetel on nihe märkimisväärne vaid selle tõttu, et see viitab Päikese aktiivsuse maksimumile, selgitas NASA teadlane Douglas Biesecker. Päikese magnetiline põhjapoolus muutis polaarsust enam kui aasta tagasi, seega on mõlemad poolused hetkel sama laenguga.
“Viivitus kahe nihke vahel on ebatavaliselt pikk,” sõnas päikesefüüsik Karel Schrijver.
Teadlased kinnitasid, et see ebatavaline viivitus on hämmastav, ent mitte murettekitav. Vaatlusandmete põhjal muudab Päikese lõunapoolus polaarsust tõenäoliselt järgmisel kuul.
Päikeseplekkide vähest hulka ei oska teadlased sellegipoolest selgitada. Kuigi keeriseid Päikese pinnal tekkib jätkuvalt, paistab aktiivsus siiski eelnevate kümnenditega võrreldes madal. “Päikeseplekke pole lihtsalt vähem, ka nende aktiivsus on madalam,” sõnas Schrijver.
Sellegipoolest ei ole Päike tegevusetu – pärast kuid kestnud vaikust vallandus päikeselt laetud osakeste voog, mis ületas möödunud kuu päevade keskmise viiekordselt. Taoline purse kordus möödunud nädalal. Sellegipoolest oli see vaid murdosake tavapärasest.
2003. aastal Päikese aktiivsuse maksimumi ajal toimunud päikesetorm oli seevastu üks kogu meie “kosmoseajastu” tugevamaid ning lõi rivist välja ühe Jaapani satelliidi, sundis Rahvusvahelise kosmosejaama astronaudid radiatsioonivarjendisse peituma, häiris naftapuurimist Alaskal, segas GPS süsteeme ning sundis USA Kaitseministeeriumi sõjaväeõppused ära jätma.
Tavapärase 11-aastase tsükli mustri kohaselt peaks lähiaastatel Päikese aktiivsus veelgi langema ning seetõttu vähenevad ka laetud osakeste pursked. Selle tulemusel jaheneb ja tõmbub kokku ka Maa atmosfääri väliskiht, see aga võib pikendada satelliitide eluiga. Astronaute rõõmustab selle juures asjaolu, et väheneb nendeni jõudva radioaktiivse kiirguse hulk.
Mitmed Päikest uurivad teadlased on spekuleerinud, et Päike naaseb praegu lihtsalt rahulikumasse olekusse – 1940ndatest aastatest saadik on meid soojendav taevakeha olnud ebatavaliselt aktiivne. Kui see on nii, võib leevenduda ka globaalne soojenemine, ent Päikese heleduse võimalik langemine 0,1 protsendi võrra ei kompenseeriks teadlaste sõnul kuidagi kasvuhoonegaaside mõju. Hathaway kinnitusel annaks see meile ehk kõigest pisut lisaaega.
Päike tekitab pööreldes tohutu magnetvälja. Päikeseplekid, mille diameeter on sageli Maa omast suurem, märgivad kõrgenenud magnetilise aktiivsusega paiku. Päikeseplekid tekkivad, kui Päikese pinnalt tõusev ioniseeritud plasma või elektriliselt laetud gaas Päikese poolt tekitatavasse magnetvälja lõksu jääb. Tekkib nn päikesetorm, mille ala paistab Maalt vaadatuna tumedama laiguna, sest selle temperatuur on ümbritsevast ligi 1000 kelvini jagu madalam.
Harilikult kiirgaks gaas oma soojuse keskkonda ning kukuks seejärel tagasi pinnale, ent magnetväli takistab seda protsessi. Laetud osakesed võivad sealt paiskuda miljonite kilomeetrite kaugusele kosmosesse, jõudes niimoodi ka Maale. Siin võivad osakesed ajada lühisesse satelliite, lämmatada mobiilside signaale ja kahjustada elektrisüsteeme.
Allikas: www.postimees.ee
