Miks on harmoonilisi suhteid nii vähe ning pigem kuuled lahkuminevatest paaridest ja katkistest perekondadest? Tegelikult on asi palju individuaalsem, kui arvata oskame. Suhteid ei ole vaja lüüa ühe mütsi alla, et kõik suhted peavad olema sarnased ja et suhted peaksid olema õnnelikud. Kui lähtume sellest, et tuleme maa peale õppima, siis meil ei saagi olla sada protsenti briljantsed suhted. Kui hing tahab tõsiselt areneda, siis ei tasu soovida, et kõik oleks kogu aeg rahulik. Teiste inimestega suhestudes ja suheldes on esimene faas see, et õpime üks ühele, iseendaga suhet oma tuumpere sees, räägib teadjanaine Mai-Agate Väljataga.
Kõigepealt õpime iseennast hindama, siis teist hindama, ka suhtepartnerina teist hindama, lõpuks õpime kolmekesi hakkama saama. Kui need on ära õpitud, siis liigub inimene ju pidevalt edasi – sõpruskonna- ja suguvõsa suheteni, seejärel suuremate kollektiivide suheteni. Ega suhe ei ole ainult abielusuhe, see on ka sõprussuhe, suhe töökaaslastega, lapsevanema-lapse suhe jne.Inimene tulebki maa peale õppima teistega suhestumist.
