Tulles tagasi perekonna juurde, siis sama lugu on inimeste ja nende emotsioonidega. Kui me loome endale normaalsuseks selle, et kõigil on kogu aeg nägu naerul, siis sekkume loodusseadustesse. Inimesele on vajalikud kõik emotsioonid – viha, kurbus, hirm, rõõm… Nii nagu looduses muutub ainult päikesepaistega kõik elutuks kõrbeks, on ka inimesel vaja tunda erinevaid tundeid, et elu kesta saaks.
Viimasel ajal kohtan teraapias aina sagedamini inimesi, kellel elus justkui polegi midagi traumaatilist juhtunud ja seda suurem on nende süütunne ja segadus, miks nad end siis nii halvasti, õnnetuna, haigena, energiast tühjana tunnevad. Ümber on toetav perekond, vanematega ja õdede – vendadega on suhted head – mis mul ometi viga on???
Üsna tõenäoliselt on sellisel juhul koer maetud just “liiga eeskujulikku” perekonda. Selline inimene on tõenäoliselt juba sündinud koju, kus tema negatiivsetel emotsioonidel ei ole kohta. Need kustutatakse juba eos kas siis keelamise, ignoreerimise, äraostmise või muu sarnasega. Sageli piisab hirmust teisi (vanemaid/vanavanemaid) kurvastada ja nii harjutaksegi oma toreda perekonnaga kokkusobimatuid tundeid varjama, peitma, eitama, ignoreerima. Koos ollakse rõõmsad ja muretud, oma nn “halbade” tunnetega poeb igaüks oma urgu ja kõigil teistel jääb mulje et kõik on korras. Nii ongi igaüks oma raskustega üksi, arvates, et tema on kogu süsteemis ainuke must lammas, kes eluga hakkama ei saa.
Mittelubatud tunded aga otsivad väljapääsu. Oma sisimas tahab ju inimene olla nähtud, mõistetud. Sageli on nii, et muudmoodi kogu negatiivsus nähtavaks ei saa, kui peab ilmutama ennast füüsilise haigusena. Nüüd ei ole enam võimalik silmi kinni pigistada ja teha nägu, et kõik on hästi. Kuidagimoodi peab reageerima. Aga ka siin hakatakse kiirelt tegutsema olukorra “normaliseerumise” nimel, süvenemata haiguse sõnumisse, nägemata allasurutud emotsiooni, märkamisvajadust selle taga.
Kui rasked tunded ei ole kodus teretulnud, jääb noor inimene nendega üksi. Samal ajal on tal tunne, et temaga toimub midagi ebanormaalset, ennekuulmatut, lubamatut, sest tema toredas perekonnas ju selliseid tundeid kellelgi pole. Nii hakatakse oma valule, mis on üksi toimetulekuks liiga suur, otsima leevendust – kes leiab selle alkoholist või kangematest ainetest, kes enese vigastamisest, mõni suudab valuenergia võibolla ka mingisse pealtnäha elutervesse tegevusse maha laadida (sport, töö, heategevus). Siiski arvan, et iga tegevus, mis on mõeldud oma valu tuimestamiseks, viib varem või hiljem ummikusse. Sest allasurutud emotsioon otsib edasi väljapääsu, nägemist ja mõistmist.
Robin Skynner ja John Cleese kirjutavad oma raamatus Õnneliku perekonna saladus:
Kui laps näeb, kui väga tema viha või mõni muu nn “negatiivne” emotsioon tema vanemaid ja kogu ülejäänud perekonda häirib, kuidas nad lihtsalt ei saa sellega hakkama, hakates last isoleerima, ignoreerima või isegi ründama, kui ta üritab seda väljendada, tunneb ta üsna pea end oma viha pärast väga pahasti ja näeb, et vanemad ei saa teda armastada, kui ta pahane on. Kuna kõik lapsed tahavad, et vanemad neid armastaksid ja soovivad omakorda neid armastada ja õnnelikuks teha, üritab ta kõiki vihatundeid nende eest varjata. Samas tunneb laps end nüüd ka valelikuna, sest ta ei saa olla tema ise. Ta tunneb end oma vanematest äralõigatuna, sest teda ei aktsepteerita täielikult – ta peab teesklema, et ta ei tunne viha. Samas – valelikkuse tunne pole nii paha kui täieliku eemaletõukamise oht, nii et tõenäoliselt valib laps pigem olla võlts ja armastatud, kui jääda iseendaks ja saada eemale tõugatud. Järgmiseks õpib laps oma “negatiivseid” tundeid ka iseenese eest varjama, kuna see on ainus viis tunda end armastatuna. Viha on nii “paha”, et selle olemasolu ei saa tunnistada, isegi iseendale mitte. Nii omandab laps harjumuse oma vihast mitte välja teha ja jõuab lõpuks arvamusele, et seda polegi olemas. Nii kujunebki välja muster, et selles perekonnas “pole teatud emotsioone olemas”. Perekonnas on sõnastamata, kuid väga mõjuvõimas kokkulepe, et neid “olematuid” emotsioone ei tohi märgata. Igaüks perekonnas teeskleb, et neid pole olemas. Seega õpib iga uus laps neidsamu asju “mitte nägema”. Selline komme antakse põlvest põlve edasi, nagu mõni pärilik haigus, täiesti ettekavatsematult, ilma et keegi teaks, et see toimub. Kui laps pole õppinud perekonnas oma emotsioone käsitsema, siis pole ta võimeline aitama ka oma lapsel neid käsitsema.
Võiks ju küsida, et miks siis see nn halb emotsioon ei võikski peidus olla ja miks ülepea ei võiks temast lahti saada? Sellepärast, et emotsioonid on meile vajalikud eluterved reaktsioonid, mis annavad meile märku meie vajadustest ja üleüldse sellest, kes me päriselt oleme. Ei ole võimalik ära lõigata tervet tükki inimese isiksusest, ilma seda tasakaalust välja viimata. Allasurutud emotsioonid otsivad väljapääsu ja enamasti saavad nad selleks võimaluse, kui oleme kriisis, haiged, väsinud või näiteks joome liiga palju. Siis võib emotsioon põgenema pääseda ja kuna me seda ei mõista, siis see üllatab meid ja me pole võimelised seda kontrolli all hoidma. Näiteks võime öelda midagi väga koledat, mis ei tundu üldse “meie moodi”. Kuna allasurutud emotsioon on juba kaua väljapääsu otsinud ja hoogu võtnud, purskub see mõnikord välja täiesti tühise asja peale. Kuna põhjus on tähtsusetu, näib see purse olevat naeruväärne, meil on häbi ja piinlik ning nüüd on veelgi enam põhjust see tagasi sügavale enda sisse toppida.
Samas võtab selline emotsioonide allasurumine ja kontrolli all hoidmine tohutult energiat. Kuskil enda sees tunnetame me ohtu, et lubamatu tunne võib välja lipsata, kui me pole valvsad. Nii on osa meist pidevalt valvel vaenlase suhtes, keda me ei näe. Aru saamata, miks, ei saa me end kunagi täiesti lõdvaks lasta, oleme ärevad ja see väsitab. Allasurutud tunded luuravad alati nurga taga, ning pingutus neid vaatevälja ja mõtetest eemal hoida on seotud igasuguste psühhosomaatiliste haigustega – peavalud, kõhuvalud, seedehäired, kõrge vererõhk jne.
Tegelikult on kõikidel meie tunnetel kasulik funktsioon. Inimese sees kõik tunded tasakaalustavad üksteist. Kui peidame mõne neist ära, on üldine tasakaal kahjustatud – varjatud emotsioon pole meile kättesaadav, kui me seda vajame. Näiteks vajame viha siis, kui meil on vaja enda eest seista, kui keegi üritab meid nurka suruda või ära kasutada. Ilma vihata ei saa me end vajaduse korral kaitsta ja näime passiivse ning kartlikuna, meid kamandatakse palju, sest meie viha pole meile kättesaadav. Inimesed ei usalda meid, sest oleme “liiga head, et tõsi olla”. Nad tajuvad, et viha on seal kuskil olemas ja seda ta ongi – sügaval peidus meie sees.
Samuti on näiteks julmusega. Mõnikord me lihtsalt peame teistele nende endi hüvanguks haiget tegema. See on vajalik ka inimeste puhul, keda me üle kõige armastame. Näiteks peavad vanemad aitama oma lastel järk-järgult iseseisvuda. Sellega kaasneb alati teatud õnnetuolek lapse poolt kuna tema esimene iseseisvusekatsetus tekitab sageli üpris ärevaid ja hirmutavaid tundeid. Siiski, kui see vanematel hästi õnnestub, võivad nad lasta lapsel end iga kord veidi ebamugavalt tunda, et ta saaks vähehaaval õppida oma hirmuga silmitsi seisma ja sellest üle astuma, et ta eneseusaldus kasvaks. Kui vanemad on julmuse endasse ära peitnud, ei saa nad seda teha, ning laps ei saavuta kunagi tõelist iseseisvust.
Oma esimeste terapeudikatsetuste ajal olin tõsistes raskustes, kuna julmus ei olnud mulle kättesaadav. Kohe, kui klient sattus oma emotsioonidega ebamugavasse tsooni, hakkasin mina tundma samuti ebamugavust ja vajadust tema olemine kiiresti jälle mugavaks muuta. Sedamööda, kuidas õppisin hakkama saama oma ebamugavusega, kasvatasin ka oma võimet olla kliendi jaoks olemas, kui ta oma raskete tunnetega silmitsi seisab. Loomulikult tuleb siin aru saada, et meelega kellegi valu esile kutsumine on alati ebaterve.
Seega – nii nagu meie kehad koosnevad samast kemikaalidehulgast, omame kõik ka sama tundehulka. Meis kõigis on hellust, armukadedust, julgust, kurbust, otsusekindlust, rõõmu, argust, lahkust, julmust, seksikust, häbelikkust jne. Samuti on meil kõigil emotsioone, mida oleme õppinud varjama. See paneb suures osas paika, kes me inimestena oleme. Inimene, kes on ära peitnud oma helluse, näeb välja ebasõbralik. See, kes ei tunnista oma viha, on liiga hea, et olla tõsi, julguse kadumine teeb meid kartlikuks, kadeduse kadumine võtab ära võime võistelda, ärevuse kadumine võib muuta meid üsna ohtlikuks näiteks liikluses.
Kui hoiame mingit osa endast oma teadlikkusest eemal, oleme sellega tegelikult väga aktiivselt tegevuses. See algab tavaliselt mingi tunde tahtliku varjamisega perekonna eest, hiljem kaotame ka ise selle silmist, kuid see tunne on vaatamata sellele kogu aeg olemas, ähvardades iga hetk uuesti välja ilmuda.
On kurb ja valus kuulata ja vaadata inimest, kes on oma elust juba esimesed 40-50 aastat ära elanud ega tea ikka veel, kes ta on ja mida ta tahab ning vajab. Et seda teada, oleks vaja ennast tunda, aga tunda ei saa, sest enamik TUNDEID pole lubatud. Tundeid enam ei tekigi. Või õigemini – tekib küll, aga need kaovad peitu enne kui neist aimu saab. Sellistel inimestel on tavaliselt lapsed, kellega hakkama ei saa, probleemid suhetega, tervisega, töökohaga. Tundub, et ainult probleemid ongi – kes siis kust otsast neile läheneb. Eranditult kõik jõuavad üsna kiiresti iseendani – oma allasurutud tunneteni, “ära unustatud” valuni ja ainult siitkaudu läheb tee kõigi väliste probleemide lahenduseni. Kõlab klišeena, aga nii see on: meid ümbritsev on ainult meie sisemaailma peegeldus.
Minu jaoks on olnud ehmatav ja tohutult silmiavav taipamine, kui kahjustav ja hävitav on perekond, kus taotletakse iga hinna eest ainult õnnelikkust, kus kurbusel, valul ja vihal pole kohta, kus seda lihtsalt “ei nähta” ja millisesse olukorda satub noor inimene, kelle valu ei olda valmis kodus nägema ja välja kannatama. Oma laste pidev aitamine, kurbuse ja valu kiire kustutamine kingituste, meelelahutuste või muu hea-paremaga viib neid aina suuremasse sõltuvusse, üksindusse ja allasurutud tunnete lootusetusse labürinti.
See, et laste valusate tunnetega toime tulla, tuleb tunnistada ja lubada enda omi. Oma ära peidetud tunnete ülesleidmine on tänuväärne töö nii iseenda kui kogu perekonna heaolu nimel. Mida rohkem inimlikest tunnetest saab nähtavaks, lubatuks ja leiab kasutust, seda terviklikumad oleme isiksustena ja seda tervemad on peresüsteemid, milles elame ja mis saavad kasvukeskkonnaks järgnevatele põlvkondadele.
Artiklis on kasutatud mõtteid raamatust “Õnneliku perekonna saladus”, R. Skynner; J. Cleese, 2001
Autor: holistiline terapeut Rita Eevardi
Allikas: Holistika.ee
