Budismi koolkonnas hoitakse dakini‘sid au see kui tarkuse naisekujulisi kehastusi. Budistide uskumuste kohaselt peitub neis Vajrayana budismi esoteeriliste teadmiste mõistmise võti, mille abil on võimalik leida tee täieliku vabaduseni. Dakini’d innustavad ja aitavad inimesi nende vaimsel teekonnal ning ilmutavad end mitmel eri kujul väljaspool meie aega ja ruumi. Tiibetis nimetatakse neid khandroma’deks, mis tähendab “naist, kes kõnnib tühjuses”, viidates nõnda tühjuse põhitarkusele, mida peetakse naiselikuks printsiibiks.
Tänapäevases maailmas puutume nii Idas kui Läänes kokku erakordsete budismi järgivate naistega, keda peetakse dakini kehastuseks ning kellel on vabadus praktiseerida ja õpetada dharma‘t ning väljendada oma vaimseid kogemusi mitmel eri moel. Need võimsad naised levitavad dharma‘t oma õpetuste, kirjutiste, laulude, maalide või tantsude kaudu ning mõningaid neist on ka ametlikult tunnustatud kui dakini kehastusi.
Hiljuti tutvusin ma interneti vahendusel ühe võrratu dakini‘ga ning mind lummas tema nooruslik ilu, kaastundlik süda, sügav tarkus, selge meel ja mahe hääl, mis lausa kiirgab tervendavat energiat. Teda tuntakse Drukmo Gyal Dakini nime all ning tema rännakud on viinud ta üle kogu maailma, kus ta on levitanud dharma‘t oma õpetuste esitamise ja tervendavate mantrate laulmisega.
Drukmo Gyal tähendab tiibeti keeles “võidukat naislohet” ning selle nime omistas talle üks elatanud joogi, kes oli ühtlasi olnud tema vanaisa sõber. Naine sündis 1989. aastal Tongso külas Tiibeti kirdeosas Rebgongi maakonna lähedal põlises Amdo piirkonnas, mida tänapäeval teatakse kui Hiina Qinghai provintsi koosseisu kuuluvat Huangnani Tiibeti autonoomset prefektuuri.
Drukmo Gyal on pärit joogide suguvõsast, mistõttu tutvus ta juba noores eas budistlike mantrate, joogaga ja meditatsiooni tavadega. Pärast seda, kui ta oli kohalikus Tiibeti joogide kogukonnas harjutanud mitmete mantrate iidseid meloodiaid, hakkas ta 2008. aastal ka publikutele laulma. Naine kolis 2013. aastal elama Euroopasse, kus ta andis 2015. aastal välja oma esimese albumi pealkirjaga “Purification Voice of Tibet”, millele järgnes 2016. aastal ka teine album pealkirjaga “Tibetan Mantra Healing”. Drukmo Gyal on reisinud kõikjal Euroopas, Venemaal, Malaisias ja Hiinas, et levitada seal iidseid Tiibeti tervendamiskunste laulmise, õpetuste ja koosolemiste korraldamise teel.
Drukmo Gyal Dakini vestles hiljaaegu Buddhistdoor Globaliga ning jagas oma kogemusi budismi valdkonnas, nagu ka oma mõtteid ja muljeid dakini olemusest.
Buddhistdoor Global: Kuidas kirjeldaksid sa ühe Tiibeti joogide perekonna elu?
Drukmo Gyal Dakini: Tiibeti joogide perekonna elustiil on küllaltki tavapärane. Alustuseks avaldame igal hommikul austust nii nähtavatele kui ka nähtamatutele olenditele tulesuitsu ja palvetega. Igaühel on oma palved. Meil on ka mõned tavad, mida järgime kõik üheskoos teatud päevadel, mil külastame oma mani-kodasid ehk joogide templeid. Üldiselt järgime kõik oma isiklikke tavasid omaenda graafiku kohaselt. Mõnedel joogidel ja jogiinidel on vaja ka tööl käia. Nende seas on taksojuhte, talupidajaid, juriste, õpetajaid… Pärast tööpäeva lõppu loevad nad kõik õhtupalveid. Igal aastal otsivad nad soodsat võimalust oma õpetajate külastamiseks ning püüavad leida aega koosolemistel osalemiseks, kas siis lühemaks või pikemaks perioodiks, seda kõike sõltuvalt isiklikest ajapiirangutest ja pereoludest.
Foto: Drukmo Gyal Dakini erakogu
BDG: Millist Tiibeti budismi koolkonda järgid sina ja kes on su põhiguru?
DGD: Ma järgin samu koolkondi nagu mu peregi – ema poolt Nyingma ja isa poolt Gelug. Mul on rohkem kogemusi emapoolse Nyingma koolkonnaga, nii et peamiselt järgingi just seda. Mu esimeseks guruks oli mu vanaisa. Hiljem tutvusin oma põhiguru dr Nida Chenangtsangiga, kes on ühtlasi võrratu Tiibeti arst ja Sorig Khang Internationali asutaja.
BDG: Miks tulid sa Euroopasse ja kus sa hetkel elad?
DGD: Tulin Euroopasse 2013. aasta lõpul eesmärgiga õppida hispaania keelt. Elasin Hispaanias aasta aega keelt õppides ja töötasin poole kohaga Valencias Sorig Khangi heaks. Nõnda hakkasingi tööle Sorig Khang Internationalis, mis on suurim Tiibeti meditsiini õpetav akadeemia. Hetkel elan Eesti pealinnas Tallinnas ning töötan Sorig Khangi Eesti harus, kus olen ka juhatuse liige.
BDG: Millisena näed sa budismi kasvu Euroopas?
DGD: Olen Euroopas elades täheldanud, et inimeste vajadus spirituaalsuse järele on tugevalt kasvanud, ent üldiselt on neil tavaks spirituaalsust vastu võtta väga materialistlikul kujul. Tegelikult ei ole neid kaht mõistet võimalik eraldada. Budismi levitamiseks tuleb spirituaalsus ja materialism mingil moel ühildada, aga mõnikord ajab see inimesi segadusse. Kõige tähtsam on aga see, et meil oleks mis tahes ettevõtmisega tegelemiseks hea motivatsioon. Minu arvates kaaluvad sellise suhtumise puhul eelised alati üles kõik puudused. Kuni meil on piisavalt teadlikkust selleks, et ilmutada võimalikult palju kaastunnet, siis suudame alati vältida arusaamatusi, mis võivad kahju teha teistele ja meile endile.
BDG: Kuidas on eurooplased reageerinud sinu muusikale ja õpetustele?
DGD: Minu kogemuste põhjal moodustavad naised 80% neist, kes tulevad kuulama kontserte ja õpetusi. Nende tagasiside nii mulle kui ka kontsertide ja õpetuste korraldajatele on olnud väga positiivne. Neile mõjuvad need kogemused väga abistavalt, seda nii tervendavas kui muuski mõttes. Ma ei osanud tegelikult aimatagi, et tegemist on vastastikkuse tervendamisprotsessiga. Tervendamise mõju ei koge mitte ainult mu kuulajaskond, vaid ka korraldajad – sealhulgas ka mina ise – ning inimesed, kes on muul moel nende ettevõtmistega seotud. Minu meelest on tegu võrratu ühendusega.
BDG: Kas tunned ennast dakini‘na ja mida dakini sinu jaoks üldse tähendab?
DGD: Tegelikult on Drukmo Gyal minu nimi ning Dakini on mu projekti nimi. Loodan, et selle projekti vahendusel saame aidata inimestel avastada oma dakini olemuse. Dakini nime omistas mulle mu põhiguru dr Nida Chenangtsang kui mu “kunstinime”. Hispaanias elades kutsusidki kõik mind lihtsalt Dakiniks, aga tegu oli vaid nimega – see ei tähendanud, et pidasin end khandroma‘ks. Usun, et dakini on naiseliku energia kehastus. See on kaunis ja jumalik viis naiseliku energia kujutamiseks. Ja ma usun ka, et kõigis on peidus midagi dakini‘likku. Ma isiklikult ei mõtle kellestki kui sajaprotsendilisest dakini‘st, küll aga olen näinud dakini‘t kas või viivuks läbi kumamas kõigis, kellega eales kohtunud olen. Näen neid dakini‘ks olemise hetki ning usun, et neid momente on võimalik üha pikemaks venitada, mida rohkem inimeste tarkus ja kaastunne kasvab. Dakini’de tunnustamine on küll tähtis, aga tarkuse ja kaastunde süvendamine väärib meie tähelepanu veelgi enam.
Artikkel on esimest korda ilmunud väljaandes Buddhistdoor Global | 2018-03-22
Intervjueeris Lyudmila Klasanova
Tõlkinud Joonas Orav
Kuula Drukmo Gyal Dakinit ka Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
