Probleem tuleneb lastele antava aja kasutamisest. Autori jaoks arenevad sündmused kiiremini USA-s, aga ülejäänutele võib olla juhtuv hoiatavaks signaaliks. Näiteks sõltub vahetunnis toimuv ilmast. Juhul kui väljas on liiga palav, külm või vihmane, jäävad ameerika lapsed siseruumidesse. Kuna selleks napib eraldi ruume, istutakse paljudes koolides vaheaeg ära klassis.
Õpetajad kipuvad olukorda kas juhtima või võimalust ära kasutama, mille näitena kirjeldab autor, kuidas tema pikema koolikogemusega vanemale pojale näidati vahetunni ajal õpetlikku filmi ajast, kui tema vanemad koolis käisid. Filmi sisuks oli vihjata elule ilma nutitelefonide ja arvutimängudeta. Selle asemel võiksid filmi vaadanud laste kaasaegsed proovida mängimist omavahel. Katherine Marsh märgib kerge irooniaga, et sedagi inimlikku kontakti väärtust püüti lastele õpetada ekraani abil.
Kuid teda paneb muretsema veelgi sügavamale peituv häda. Samale viitas suve lõpus mäng tundub kuidagi mõttetu ja tähendusetuna. Selle kõrval paistab isegi nutitelefonis istumine kuidagi ratsionaalne. See tähendab, et kogu tähenduse heas ja halvas loovadki vaid täiskasvanud.
Autor ei vaidle eesmärkide ega tähenduse loomise vastu. Aga tänu lastekirjaniku tööle on ta aastaid püüdnud tunnetada laste maailma mõistmise unikaalsust. Ta pöörab tähelepanu lihtsale tõele, et nii nagu raamatute lugudes ja elus leiavad aset hüppelised hetked maailma mõistmises ja isiku arengus siis, kui täiskasvanuid ei ole kohal. Siis, kui täiskasvanud pole parajasti juhtimas laste elu detaile.
Taoline eesmärgistatuse türannia kurnab tegelikkuses ka lapsevanemaid ning õpetajaid. Kahaneva aja ning tähelepanu ressursi olukorras kalduvad nad eelistama metsikuna kulgevale vabale ajale valve all istumist ja millegi hariva tarbimist. Rahuldudes vähemalt näilisusega, et nüüd leiab laste maailmas aset midagi arendavat. Juhtuva tagajärjena sünnib osaliselt tahtmatu konkurents, milles mõõdetakse haridusasutuse edu laste varajase lugemisoskusega, kuna see peaks tagama hilisemas elus kõrgema prestiiži ja suurema sissetuleku.
Tegemist on vanemate ängiga tuleviku suhtes, mida süvendavad nende enda loodud elukorralduse tagajärjed. Kedagi ei paista huvitavat, et lapsed on kaotamas mängu ja sõbrunemise oskuseid. Selle asemel tundub, et üksildane mäng ekraani taga täidab sama eesmärki. Otsivad ju modernsed vanemad kõikjalt eesmärki.
Autor: Kristjan Port
Allikas: Digitaalne heroiin – kas me tajume ohtu, millesse oma lapsed paneme?
Praegu sünnivad tundliku intuitsiooniga erilised lapsed, kes on tulnud siia maailma aitama oma vanematel aegunud mustritest vabaneda
Katkised hinged: kust saavad alguse lapse mured?
Tehnoloogia mõju meie arengule ehk miks Steve Jobs oma lastele iPad-i kasutamise keelas?
