Meie esivanemate arusaamine ristiusust on alati käinud läbi looduse jälgimise. Kirik on sellega leppinud ning omaks võtnud meie eripära. Nii elamegi edasi elu- ja maausulistena, mõistes selle kaudu ristiusku ning pidades kiriklikke tähtpäevi maausust pärit nimedega.
Taas on kevadine ristipäevade aeg. Täna on tuuleristipäev, sellele järgneb linnuristipäev. Sellest järgmine neljapäev on lehe- või heinaristipäev ja veel nädal hiljem on suur ristipäev. Kristlikus kirikus tähistatakse seda taevaminemispühana, vadjamaal on päeva nimeks maahingamisepäev. Sel päeval lastakse maal hingata ja puhata. Ei tohi kaevata ega künda, lilli korjata ega puid raiuda. Sel päeval puhkab maa ja kõik, kes temast kasvavad. Sama keeld kehtib ka suurele ristipäevale eelnevatel ristipäevadel.
Ristipäeva nimetus kõlab kokku nimega Püha Rist, millega regilauludes kutsutakse Jeesust. Siit edasi mõeldes tundub, et risti kujund on meie rahva jaoks püha olnud ammu enne ristiusu tulekut. Muidugi võib tegemist olla meie esivanemate soovimatusega hääldada kaashäälikuühendit sõna algul, mis mulgimaal muudab lause “Proua ja preili sõitsid troskaga kraavi” hoopis teistsuguseks, nimelt sõidavad seal “roua ja reili roskaga raavi.” Presidendist saab mulgimaal resident jne. Nii on ka Kristus mulgi keeles Ristus, lühemalt öelduna lihtsalt Rist. See aitaks selgitada ka, miks oleme ainus rahvas, kes pole mitte Kristuse usulised, vaid ristiusulised. Isegi soomlased on kristinuskoiset, nemad said kaashäälikühendiga sõna algul hakkama.
Samas sobis meie esivanematele Kristuse Ristiks nimetamine päris hästi. Küllap aitas muistne risti pühaks pidamine pühitseda pühamaks Kristust ja ka vastupidi, Kristuse lugu läks inimestele hinge ja süvendas arusaamist risti pühadusest. Risti kujundit leiab rahvapärases ornamentikas nii riideesemeil kui puunõudel. Ristitantsu nimetatakse sageli regilauludes, kuigi pole ühest kirjeldust, kuidas see tants tegelikult käis. Oletada võib, et tegemist oli neljast suunast kokku ja lahku liikumisega, nagu lõuna-mulgimaa “telu tegemises”, mille saatel kevaditi pikki jutustavaid laule nagu “Venna sõjalugu” ja teisi lauldi. Kokku ja lahku liikumine võis toimuda sulghüpetega või kõndides. Taolise hüppamise otstarbeks on mõne teise rahva juures jõu kogumine kogukonnale, kas ka meil, on nüüd juba raske öelda. Küll on mulgimaal telu tegemiseks nimetatud ka sigivusmaagilist tavandit, kus vaderid katsikul istusid seljad vastamisi tapitud puujalgadega pingil ja kiskusid pingi jalgu alt, et lapseõnn kogukonnas jätkuks. Nelja paari kokku ja lahku tantsimine on põhijooniseks kadrillide juures, mis kiiresti üle kogu maa levisid poolteist sajandit tagasi. Kõige populaarsemaks neist on saanud Kaera-Jaan.
Neli osa on mõistatuses maailma kohta: “Isa pikk, ema lai, õde pime, veli pöörane”. Pikk isa on ilm ehk taevas, lai ema on maa, pime õde on öö ja pöörane veli on päev. Kummastki paarist oleme moodustanud liitsõna – maailm ja ööpäev. Ka taolist nimetustepaari ei leia teistest keeltest. Neli on üldse meie jaoks oluline arv olnud. Regilaulus istuvad taevaäärel neli neitsit, kelles kolm koovad kangast ja neljas ootab noort peigu. Kui oli vaja teispoolsusega ühendust võtta, mindi neljapäeva õhtul nelja tee ristile. Kiriklik Püha Vaimu väljavalamise püha on meie keeles nelipüha või suviste. Õpetaja Eenok Haamer ütleb, et rahvapärane selgitus nelipüha nimele on, et seda pühitseti neli päeva. Karjala loomismuistendis öeldakse, et maailm loodi nelipühal Jumala ja Vanatühja koostöös. Jumal sõudis paadiga järvel, Vanatühi ujus kaurina tema järel ning keelitas Jumalat maailma looma. Jumal saatis kauri järvepõhja maad tooma, millest Jumal siis maailma lõi. Vanatühja paigaks jäid loodud maailmas kaljulõhed ja kivipraod, kust elu tärkab.
Jälgides looduse muutumist kevadel läbi nelja ristipäeva, kogeme, et nende nädalatega muutub maailm tundmatuseni. Raagus ja läbipaistvad metsad löövad haljendama, linnud on loonud pesad ja munenud munad, esimesed pojadki on juba koore lahti lõhkunud. Pungad on puhkenud, seemned tärganud. Paljud metsaloomad on poeginud. Hiljemalt suvisteks on uus maailm loodud ja hingamas. Püha Rist on oma töö teinud, kõik on kasvanud ja kosunud nii risti kui ka pikuti. Nii on heas kooskõlas rahvapärane arusaamine arenemisest läbi liikumise mitmes eri suunas ja see, mida õpetab ristiusk. Ka ajaline kooskõla sobib hästi ja nii jäidki muistsed maausulised nimetused nagu tuuleristipäev, linnuristipäev, leheristipäev ja suur ristipäev käibele nii nagu ka nelipühi. Nelipühade aegu tuuakse ürgne kahjapuu kask ehtima pühaks kirikuid ja tube, nii nagu muistne sündimiste kehastaja kuusk tuuakse jõulude aegu kirikutesse ja kodudesse. Need on ainsad puud kellel on õigus meie juurde koju tulla kännust kuni ladvani.
Mida sellest kõigest õppida on? Eks ikka seda, et meie esivanemate arusaamine ristiusust on alati käinud läbi looduse jälgimise ning selle kaudu ka kinnitust saanud. Kirik on sellega leppinud ning omaks võtnud meie eripära. Nii elamegi edasi elu- ja maausulistena, mõistes selle kaudu ristiusku ning pidades kiriklikke tähtpäevi maausust pärit nimedega.
Autor: Mikk Sarv
Artikkel ilmus originaalis aastal 2012
