Aeg
Meie rahvakalendris on taliharjapäev talve keskpaiga peamisi tähistajaid. Taliharja öösel murtakse talve selgroog pooleks. Maa põhjaosas keerab karu külge ja hakkab teist käppa imema. Muiste pidi poole peal olema ka loomade toit. Aeg läheb kevade poole. Päeva päevatee on jõulust saati läinud kukesammu võrra pikemaks.
Päike
Taliharjakommetes ja -uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitme teisegi maarahva püha ajal on taliharjalgi hea enne, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.
Taliharja on nimetatud meeste pühaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi, haigusi ja joomast pead.
Päikest peab täna tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnel pool isegi üles puuriida otsa.
Siga on ainus asi, mis seob meie taliharjapäeva kristliku Tõnise- ehk püha Antoniuse päevaga. Kristlased pidasid/peavad Antoniust sigade kaitsjaks ja tõid selle usu meilegi. Võõras uskumus sobis maausuga hästi. Kui põhja pool on seapea juba jõululaual tähtsal kohal, siis lõuna ja lääne pool süüakse seda taliharjal. Kuid taliharjapäeva annina on seapea tähtsal kohal põhjaski.
Toit
Taliharjal keedeti seapeaga herne- ja oasuppi. Muist suppi ja pool seapead viidi püha puu või kivi juurde. Paiguti veel üsna hiljuti. Maa kagunurgas on taliharja toiduks teräruug ehk tinnüsterä, uhmris valmistatud tangudest ja seapeast keedetud supp.
Allikas: Maavald.ee
