Suvistepühadel on kogunetud loodusse, küla hiide vm peopaika tantsima, mängima, laulma ja lihtsalt kaunist aega nautima.
Martnas on kõneldud: Need pühad olivad harilikult kõige ilusamal aastaajal. Noored pidutsesid suuremalt osalt vabas looduses, kus olid ka ennem ehitatud kiiged. Üks laulusalm ütleb: „Kaks korda aastas kõht oli tühi – jaanipäeval ja neliühi“. Sel laulul on ka natuke tõtt, sest noored ei raatsinud söömisega aega raisata.
Olulised pühad alagavad ikka koduste ettevalmistustega. Suvistelaupäeval koristatakse kogu elamine erilise hoolega, isegi hoovid ja jalgrajad pühitakse puhtaks. Tehakse karjasekakku, munavõid ja muud pühadetoitu. Põhjas on nüüd viimane aeg parandada või ehitada kiik. Kaselehtedega värvitakse mune, köetakse sauna. Haljaste okste ja lilledega koos tuuakse koju elujõudu ja edenemist. Noori kaski ja kaseoksi, harvem toomingaid, kadakaid, kevadlilli, võhumõõku ja kalmuseid pannakse tubadesse, õue, õueväravasse, katuseräästasse, peenarde vahele, kiigekohta ja vahel isegi kõrvalhoonetesse.
Nelipühade ajal toodi nn meiud (noored, vaevalt lehtis olevad kased ja toomingad tuppa, et toast igasugused haigused kaoksid. Ehitatse eludmaad, õueväravad ja katuseriastad aljaste kaseokstega ää. Kuapsujädade (kapstapeenarde) pialegid pistetse oksad püsti. Muhu
Setumaal on suvistelaupäev kevadise pekopüha aeg. Kohati on naised ja mehed pidanud seda eraldi.
Suviste puulpäe õhtu käuti Peko-jumala peol. Egäyts käues. Pito peeti Ignase küläh, Miko kyläh. Lätsi kokko. Yts pidäs yhe aasta, tõine tõise aasta. Kia läts, tuu midägi vei. Inne vei õlleteri. Põld kylbeldi ar`, kui jäi seemet yle, sis peeti. Nimetati koradi: korätit pidäma (korjamise tähenduses). Seto
Nii suvistel kui leedol on poisid viinud salaja väljavalitu akna alla noore kasepuu – armukase. See on märk kosjamõttest. Kui tüdrukule on tooja meeltmööda, viib ta kase tuppa, või seob hommikuks selle külge vöö.
Suvistepühi laupäeva õhtul viis poiss selle tüdrukule, kes talle meeldis, kase ukse taha. Kui hommikul oli kasele vöö ümber köidetud, oli „vastu võet“, kui ei, siis mitte. Kanepi
Esimesel pühal ei tohi tube pühkida, muidu pühib kodu õnne ära. Päeval käiakse perega omaste kalmudel. Setus on sel puhul kombeks kalmud kaseokstega üle pühkida ja ääristada. Kalmudel võetakse einet, mille hulgast ei tohi puududa keedetud munad. Õhtul kogunetakse kiikuma ja mängima.
Lõuna-Eestis kogunesid naised suvistepühal kergopeole omi asju ajama. Võrumaal on kuulunud naistepühade juurde salajane taig – kergotamine, ehk pingil tantsimine.
Põlva khk Andre küla naistepühast on kõneldu: Üks kergotamine oll. Sika jõõ veeren. Mu issä kõnõl. Ta oll karah. Suviste esimesel pühal, hommukul, kui kari oll mõtsa är saadetu, siss küla naise lätsiva kokku, egaütel oma pink kainlan. Istseva pingil risti säläh ja lugesiva [loitsu]. Pingi otsa tõsteti lugemise rütmis üles. Tuu oll Kergosilla org. Himmastes aga koguneti Kergomäele: Ol’l üts veike lepist ja ol’l üts suur kivi. Kutsuti Kergomägi. (Vanad naised viisid sinna ohvrit. Pandi kivi pääle.) Sääl olliva kergotannuva ja süüke tahe pannuva.
Võrtsjärve ümbruse mehed kogunesid suvistepühal Võrtsjärve Vana- ehk Tondisaarele, 20. sajandi alguses muutus see üldiseks rahvapeoks. Suvistepühal on käidud Vändra khk Lyyste Hiiekivil, Reigi khk Ülendi püha pärna juures, Helme allikal jt pühapaikades. Teisel suvistepühal on kogunetud Võnnu khk Lääniste hiide. Jõelähtme kihelkonna rahvas kogunes 3. suvistepühal Ülgase Hõbemäele.
Teisel ja kolmandal pühal käiakse sugulastel külas ja pidutsetakse kiige juures.
Pühad algavad kodust ja neid saab luua ainult ise. Suvistelaupäeval korista kodu, varu lauale head-paremat, too tuppa kaseoksad ja kevadlilled, käi saunas vm pesemas. Suvistepühal käi omaste haudadel ja hiies. Põhjapoolne rahvas saab lisaks värvida, koksida ja veeretada mune. Seda kõike saab teha ja kogeda ise ja oma perega. See, mis me kodu loome, on päris-Eesti, Eesti süda ja tuum. Alles siis kui kodus on pühadetunne loodud, saab seda jagada ja kasvatada sõprade ja kogukonnaga.
Head suvistepüha!
Lugu: Ahto Kaasik
Allikas: Maavald.ee
