Suur neljapäev – liikuv püha, kuulub suurde nädalasse
Kogu nädalat palmipuudepühast lihavõtteni nimetatakse suureks ehk vaikseks nädalaks. Suure nädala kesksemad pühad on suur neljapäev ja reede, mille kombestik on suuremalt jaolt sarnane. Kehtib juba nimes peegelduv vaikusenõue ja keeld müra teha või kärarikkaid töid ette võtta, sest muidu on oodata piksekahju.
Suurel neljapäeval ja suurel reedel nõiuti varem palju, nii et seda on peetud nõiduse jaoks väga sobivaks ja üldse nõidade päevaks – nimelt sobis see aeg kõikvõimalikuks pisimaagiaks ja eelseisva mõjutamiseks. Maagiarohkus on seotud ühtpidi olulise kevadise pöördepunktiga ja teisalt saab alguse kristluse õpetusest paljude kurjade jõudude ja kuradi kohta, kes suurel nädalal hoolega tegutsevad. Näiteks laps, keda imetati kolm suurt neljapäeva, usuti saavat nõiaks.
Lääne-Eesti ja saarte erijooneks on olnud looma- ja linnukujulised maskeeritud, kes käivad pühade ajal õnne soovimas või tervist toomas. Suurel neljapäeval liikus sealkandis ringi hani, kes tervist soovides käis kasevitstega peksmas. Tõsi, hani oli ta hilisteateil üksnes nime poolest ja mitte riietuselt.
Hommikul soovitati vara tõusta, et olla virk ja terve, varahommikul pesti virkuse ja tervise saamiseks silmi, nagu muudegi kevadiste pühade puhul.
Varahommikul käidi suurel neljapäeval linnulaaste tuppa toomas või haarati puuriidast huupi halgusid – mida rohkem neid sai, seda enam leiti suvel linnupesi. Aga ühtlasi tõi see kaasa jaksu ja virkust. Samal viisil ennustati abiellumist – kui halud või laastud olid paaris, siis oli eeloleval aastal abiellumist oodata. Sama kommet on harrastatud maarjapäeval, palmipuudepühal ja lihavõtteajal. Populaarsem on tava olnud just suurel neljapäeval.
Toimus suurem kraamimine, koristamine ja ruumide pesemine, millega eemaldati kahjustavad jõud ja vanad esemed.
Nõidus keskendus kariloomadele, kellele püüeldi tervist ja kasvu ja keda samal ajal püüti võõra nõiduse eest kaitsta. Kuna vanapärase mõtteviisi kohaselt oli edu ja õnne maailmas piiratud kogus, siis oli oluline saada endale sellest võimalikult paras või suurem osa. Seda sai aga eeskätt teiste talude ja naabrite arvel endale nõiduda. Seetõttu kardeti väga piima- ja karjanõidust. Kaitseks pandi suurel neljapäeval soola toidu hulka ja lauta ning raudesemeid läve alla.
Kuigi ühtegi tööd pühade ajal ei tehtud, olid au sees sümboolsed tööde alustamised (kolm hargitäit sõnnikut põllule, paar vagu künda, kurja kaitseks munakoored põllunurkadesse, kalavõrgud vette või parandamisele, püss korraks puhastamisele jne), sellega oli viljakus ja kaitse kindlustatud ning töö endaga sai alustada ikkagi sobivaimal külvi-künniajal.
Viljasaagi suurendamiseks kaeti viljapuud, eeskätt õunapuud valge/punase riidega, et puud paremini õitseksid ja rohkem õunu kannaksid. Õunapuid suitsutati mitmete kurja peletavate taimedega.
Võõrast piimaõnne käidi karjateelt korjamas (loomade jälgi või puru nende seest), hõigati seda puu otsast või muust kõrgemast paigast oma perele, imiteeriti kadakate või aiateivaste lüpsmist jne. Käidi ka võõraid lambaid pügamas – lõigati üknes salguke villa, mis pidi abistama kohtus ja õigusvaidluste puhul.
Keelud
Keelatud oli kära ja müra tegemine: puuraiumine, ehitamine, kangakudumine, pesupesemine (NB! Vanasti kolgiti pesu puhtaks, mis oli üsna kärarikas tegevus), kuid ka pillimäng, tantsimine ja laulmine. Otse loomulikult ei tohtinud midagi majast välja anda, sest muidu kadus õnn.
Suurel neljapäeval ja reedel tuli valvata, et lind ära ei petaks, s.t söömata ei tohtinud hommikul välja minna. Samuti viis kaaren sel päeval imekivi ehk kaarnakivi oma pessa. Nõiad saatsid lendvat või pidutsesid. Sai armsamat ennustada nagu aastavahetusel. Vaata ennustamisviiside kohta SIIT.
Toidud
Eeskätt õigeusklikel oli paastuaeg, mille viimastel päevadel püüti söömist üldse vältida. Kuna neil oli keelatud ka piima ja munade söömine, kogunes niimoodi pika paastu ajal lihavõtteks mune ja kohupiima. Valmistati kruubiputru, herneid ja ube.
Kiriklik tähendus
Suur nädal on Kristuse kannatusnädal, suur neljapäev tähistab püha õhtusöömaaega.
Üldine tava on vaestele almuste jagamine, mitmel pool on tavaks, et äsjaristitutel või koguduse lihtliikmetel peseb preester jalgu Kristuse mälestuseks, kes pesi õhtul enne ristilöömist oma jüngrite jalgu.
Tava pesta vaestel jalgu kinnitati kirikutraditsiooni 10. sajandil. Hiljem võtsid kombe üle Inglismaa kuningad ja kuningannad, kes lisaks jalgade pesemisele, toitsid ja riietasid vaeseid. Inglismaal katkes komme 1754. aastal, kuid tänapäeval peseb Inglismaa katoliku kiriku preester 13 vaese jalgu, mungakloostris kloostriülem 13 munga jalgu, Westminstery katedraalis peseb ülemvaimulik 13 kooripoisi jalgu. Martin Luther keelustas jalapesu, kuid mitmed lahkusukirikud, nt seitsmenda päeva advendistid, osa baptiste järgivad tava endiselt. Komme on tuntud ka õigeusu kirikus: Jeruusalemmas peseb õigeusu patriarh 12 piiskopi jalgu.
Jeesuse jalapesemiskomme tugineb vanale juudi tavale, mis on aga laiemalt tuntud erinevates usundites ja kultuuripiirkondades, tähistades vaimset ja meelelist puhastumist.
Suur neljapäev on 1832. aastast Venemaa ametlik kirikupüha.
Mida teised teevad
Soomlased näiteks kihutavad nn kiira välja. Üldiselt on enam-vähem igal pool samasugused tavad.
Neljapäev
Neljapäev on mitmes suhtes olnud poolpüha ja ühtlasi parim nädalapäev kõigi tööde tegemiseks, kuid samas eriti sobiv ka maagiliseks tegevuseks. Paarispäevana sobis neljapäev kõikide tööde alustamiseks, pulmapäevaks, ristimiseks ja samuti nõidumiseks. Neljapäeva on seostatud kunagise piksejumala päevaga (saksa keeles Donnerstag, inglise keeles Thursday, ka Taara ja Thori nimepäevaks on pakutud just neljapäeva). Neljapäevaõhtuti kehtisid töökeelud igasuguste ringliikumisega seotud tööde kohta, nagu näiteks ketramine, villatööd (lambaõnnetused), jahvatamine. Kuna tegemist oli piksejumaluse päevaga, siis olid keelatud müra põhjustavad tööd. Neljapäeviti peeti videvikku, kuid ka nõiuti piima- ja karjaõnne, samuti raviti haigusi ja saadeti neid teistele inimestele. Neljapäeviti sai kratti valmistada, liikusid ringi erinevad mütoloogilised olendid.
Lendva ehk rabandus, äkiline või ka nõianool
Rahvusvaheliselt tuntud uskumus nõia poolt saadetud äkkhaigusest. Lendva saatmine inimestele ja suurtele kariloomadele oli eesti usundis kardetud veel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Lendvat saatis nõid loitsuga või hoopis noole, õlekõrre, pulga, terava otsaga peeruna; nool saadeti kindlat isikut tabama. Mõnikord oli aga hoopis väike lind, loom või kala see, kes saadeti looma läbi lööma. Lendva saatmine oli sageli nõia tahtest sõltumatu, tal oli sund seda teha. Mõnikord on nõid saatnud elavate olendite säästmiseks lendva kivisse või lugenud loitsu maa sisse, mille peale kivist on lennanud kild välja või maa kõrbenud. Lendva põhjustas väljakannatamatu valuhoo või äkksurma ja selle arstimine oli keerukas maagiline ettevõtmine.
Kaarnakivi ehk korbikivi (Saaremaa)
Uskumuse järgi tõi kaaren oma pessa Jordani jõelt või kusagilt lõunamaalt väikese sileda musta kivi. Selle leidja omandas linnukeele ja kõigi inimkeelte oskuse ning mitmesugused imevõimed. Kaarnakiviks on nimetatud ka nn piksekivi, mille omaja sai sellega arstida paljusid haigusi (roosi, hambavalu jm).
Teine samasuguste imeomadustega vahend oli kaarna sulestikus leiduv ainuke valge sulg. Seda oli võimalik saada üksnes elavalt linnult. Kuna ta aga püüdis seda välja kiskuda ja alla neelata kohe, kui tajus ohtu, siis kasutati sule kättesaamiseks erakordseid vahendeid – lind viskas sule harilikult selleks, et päästa oma pesas olevaid poegi inimeste käest.
Allikas: Berta.ee
