Kolmapäeval, 10. põimukuud on esimene rukkiema päev, mil peetakse põllupüha ja maitstakse uudseleiba. On ka lauritsa- ehk tulepäev ning seepärast lastakse tulel puhata. Tulehaldja Lauritsaga seotud tuntumad kohad on Kuusalus Lauritsakivi ning Urvastes Tamme-Lauri tamm. Vanarahvas on päeva kutsunud veel: lauritsapäev, laratsipäev, labõrõdsapäev, laaritsapäiv, laratsepäev ja lortsapäiv.
Maavallas on Lauritsa nime all austatud tulejumalat. Näiteks teati, et tulevaim Laurits elab Urvaste Tamme-Lauri tammes. Meieni jõudnud maakeelsetes loitsudes kutsutakse tulejumalat aga tuleemakeseks ja tuleisakeseks.
Tulepäevast kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Et õhtud jäävad pimedaks, on siitpeale kohane videvikus kodus tuld üles võtta. Samas, tulepäeval tuld ei tehta, tal lastakse puhata. Et tuld edaspidi ohjes hoida, on sel päeval hoopis koldesse vett piserdatud ja pang vee ja vihaga ahju otsa pandud. Pesu pesemine tulepäeval täidab sama ülesannet. Mõnel pool on sel päeval ka korstnaid pühitud.
Loonas toimub teinegi muutus. Õun ja kartul saavad maitse ja siitpeale on täisluba neid süüa. Õllesõbrale on aga tähtis, et humalale luuakse viha.
Kuusalus on teatud, et lauritsapäeva räimesilk on kõige parem. Sel ajal soolati sisse talvesilgud. Sügisesi niisa ja marjata silke on ka üldiselt nimetatud lauritsa silkudeks.
Kolm päeva enne ja kolm pärast esimest rukki emapäeva on õige aeg rukist külvata. Seda eeskätt põhjapool. Samuti peab nüüdseks olema laisalgi mehel esimene rukkirehi üleval. See tähendab, et uudsevili on juba käes.
Mitmel pool on kõneldud, et sel päeval ei või tööd teha. Suure-Jaanis on öeldud, et kolinaga tööd ei või teha:
„Lauritsapäev ei tohe tööd teha, mis kolistab, sest vanataat tahab müristamest lõpetada ja tahab puhkama jääda. Ei ole sel pääval vagusi oldud, siis müristab peale lauritsepäävä veel.“ Suure-Jaani
Tartu- ja Võrumaal on manitsetud, et sel päeval ei tohi aeda ega põllule minna, sest siis läheb saak hukka. Keelati ka viljapuudelt vilju korjata.
„Lortsapäiva aigu ei tohe üttegi puu kyllest vil`la maha võtta. Kui võetas, sis ei kanna seo puu enamb enne vil`la kui säitsme aaste perast.“ Otepää
Rukkiema tuleks mõista kui rukkihaldjat – rukki hoidjat, rukkivaimu, rukkijumalat. Emal on siinkohal siiski ka muid tähendusvarjundeid nagu algus, tugi, põhi ja hoidja.
Näiteks laeva emapuu, laeva ema, paadi ema, venne emä, särgi ema – hammõ imä (särgi algus või pihaosa), võrgu imä (kalapyynise pära), tuuligu ema (tuuliku pystvõll), mõõgade emä (linaropsimismõõkade hoidja), voki ema (kere). Jõe emaks on selle sügavaim voolukoht. Emadel on kindel koht ka rahvakalendris. 25.11 on lambaemapäev ja 17.01 jõuluemapäev.
Loitsudes pöördutakse aga sageli korraga nii emakese kui isakese poole. Amblas on kõneldud:
Kui väikestel lastel pead [teatud nahalööve] välja lõid, siis toimetati nii, et kui arst arvas, et häda on tulest tulnud ehk lapse pesuvett on tulle pillatud, siis võeti hõbeprees või -sõrmus, sellega piirati kolm korda ümber lapse pea või silmnäo, kus haigus oli, ja kaabiti iga kord hõbevalget tulle ja üteldi sõnad:
Tuleisake, tuleemake, anna mu lapse tervis kätte!
Kes satub tulepäeval Maavalla kõige jämedama tammepuu – Tamme-Lauri tamme – juurde, võiks kaasa võtta kera punast maavillast lõnga ja jätta puule oma anni palvega, et tuli inimesi ja teisi olendeid ikka hoiaks. Tuld võib austada teisteski hiites ja pühapaikades.
Ja veel, tulepäeval võiks jätta tuleriistad rahule. Las tuli puhkab. Seega, kui keegi tahab küpsetada rukkipühaks päris ahjus värsket leiba, või valmistada pidurooga, peaks seda tegema juba 9.08.
Lugu: Ahto Kaasik, MTÜ Põline Pere
