Eesti rahvakalendris tähistab 25.11. kadripäeva. Algupärasest Kreeka nimest Αἰκατερίνα mugandatud Kadri on katoliku pühak, kellel pole meie pühaga muud ühist kui aeg. Tähtpäeval on mitmeid koduseid nimesid nagu lamba emäpäe, lammaste püha, lambapäev ja määmise (mäimise) päev. Lambapäeva eelõhtut on Muhus ja Tartumaal kutsutud haneõhtuks, kuna sanditajateks olid valgeis rõivis haned.
Küllap enamus eestlasi ütleb harjumuspäraselt edasi kadripäev ja kadrisandid, kuid need, kes tahakasid kasutada oma püha kohta põlist nime, võiksid öelda haneõhtu, haned ja lambapäev.
Aeg
Hanepäevast algab tali ja karu läheb pessa. Sel päeval on vaadatud taeva- ja ilmamärke. Linnutee ja taevasõel ennustavad talve ilmasid. Lambapäeva ümber olevad tormid aga toovad jõuluajaks ilusaid ja vaikseid ilmasid.
Saardes saab lambapäeval hingedeaeg läbi:
Neli nädalat enne kadripäeva olid hinged vabad. Kadripäevas tapeti sis lammas hingedele syya. Tare pääle viiti yles hingede jaos lambaliha ja kopsu-maksa.
Haned
Hingedeaja sanditajad – mardid, hingesandid ja haned – kehastavad hingesid, kes ootavad pererahvalt anniks süüa ja toovad omakorda õnnistust. Haned õnnistavad tavaliselt kariloomi ja kodulinde, aga ka peret. Koos õnnistusega loobitakse tubadesse põrandale vilja ja herneid.
Sarnaselt Mulgimaa hingesantidele on haned heledas rõivas. Sageli moondatakse end linnuks või loomaks: haneks, kureks, karuks, sokuks või pulliks. Mõnel pool on varem haneks käinud üksnes mehed ja poisid, teisal üksnes naised. Hiljem pole osatud enam tavadest päriselt kinni pidada ja viimaks on see jäänud eeskätt hoopis laste asjaks.
Kadrisandiks ehk haneks on käidud eri paigus eri aejal. Näiteks Harglas on selleks 24.11. õhtu. Kihnus on aga lambapüha peetud külaga kolm päeva järjest. Mitmel pool on sanditamas käidud mitu päeva enne ja pärast hanepäeva. Samuti on sanditamise ajana mainitud hommikut, päeva ja õhtut.
Sajakonna aasta eest on elus olnud veel teinegi santimise tava – vanad vaesed naised või mehed on käinud paar päeva enne hanepäeva valgel ajal üksinda talust talusse ja palunud endale toidukraami, villa jms.
Haned sageli laulavad ukse taga sisse laskmiseks, kuid see pole seadus. Pääsenud tuppa, lauldakse, mängitakse ja lüüakse pilli. Kui hanesid kostitatakse söögi ja andidega, jagavad nad õnnistust.
Maa eri paigus on jagatud erinevaid ande: herneid, ube, leiba, vorsti, käkki, karaskit, pähkleid, õunu, villu jm. Mõnel pool on pakutud hanedele tares süüa ja antud ande kaasagi. Mõnel pool on antud üksnes kaasa.
Haned mitte üksnes ei soovi õnne, vaid ka annavad tervist. Kuuse-, kadaka- vm oksaga lüüakse pererahvast, soovides: tervist, tervist, tervist! Sageli on löödud just pähe. Seda taiga on nimetatud ka hanede andmiseks.
Kui hanesid ei lasta tuppa või nad jäetakse kostitamata, saab ihne pererahvas sajatada. Nii nagu hanede õnnistusse nii ka sajatuste väesse on usutud ja seda peljatud. Üsna tavaline on olnud seegi, et sisselaskmisest keeldunud talu õues tehti pahandust: kuhjati ukse ette puuriit või kola, pöörati reed kummuli, lasti sead laudast välja või tehti muud sigadust.
Lamba emapäev ja mäimine
Laut, loomad ja eeskätt lambad on haneõhtu ja järgneva lambapüha yhed peategelased. Mõnel pool on pandud hanede toodud vitsakimp õnnistuseks lambalauta lae alla. Maa idapoolses osas on aga pea kaasajani säilinud tava lambapüha hommikul ukse taga mäimas ehk määgimas käia. Ilma määgimata pole sel päeval külalisi tuppagi lastud.
Kadrinapäeva hommikul pidi ukse taga mäima. Seest öeldi: „Talle, talleke, tule sisse!“ Mäimas käisid nii vanad kui noored. Siis pidi palju lambaid saama see, kelle juurde mäijad tulid. Kõdavere
Laudas, eriti aga lambalaudas söömist on peetud lambapühal väga tähtsaks. Mulgimaal on perenaine ja tüdrukud söönud lambalaudas kana või on kondid ja suled lambalauta maetud. Tartu- ja Virumaal on lauta sööma kutsutud külalapsed või -noored. Seejuures on tehtud igasugu taigasid, mis lambaõnne kasvatavad.
Kadrinapääväl käänud kadrisantid, siis õllud yva lambaõnne. Kui käänud naesterahvas, siis suanud uttestallekeisi, kui miesterahvas, siis õenastallekeisi. Siis kiädetud tanguputru ja viätud lambalauta ja kutsutud kylälapsed sinna syyma, lastud näid siäl kepsu ja puksu löädä, lamba muudu mäidä ja kõiksugu tembusid tehä. Kõdavere
Kuigi lambad on tähtsad mõnel teiselgi pühal (näiteks jakepäeval ja kasupäeval), käib lambapüha siiski teistest üle. Helmes on lambapüha nimetatud otsesõnu lamba emäpäeks. Nii nagu rukki, jõulu jt emapäevad, nii ka lamba emapäev tähistab selle eluväe püha.
Söök ja jook
Lambapüha tavaliseks toiduks on tangupuder – nn lambapuder. Nagu teistelgi hingedeaja tähtsatel päevadel nii ka siis on väga oluline, et tapetaks mõni loom või lind: kana, kukk, lammas või siga. Lambapüha laual peavad olema värskest lihast road ja verikäkid ning maugud. Samuti keedetud herned-oad, karask, kama ja kamapallid, kiisel jm. Püha toitu on pidanud jagama külarahvaga, loomadega, aga ka hingedega. Piirkonniti on lambapüha söögid erinevad.
Tööd ja keelud
Lambapüha töökeelud on seotud samuti lammastega. Üldiselt on keelatud igasugused lammaste ja villaga seotud tööd. Ka nõelumine ja kudumine on keelatud, kuna see tegevat lambad pimedaks või haigeks. Lambapühal tehtud nõelatöö võib viia silmanägemise isegi töötegija lastel. Vadja maarahvas, kes peab kadripäeva 24.11. on aga sel päeval kudumist lausa soovitavaks pidanud.
Allikas: Maavald.ee
