Depressioonil on palju tähendusi. Jungiaanlikust perspektiivist on depressioon hinge kutse istuda vaikselt ja hakata end mugavalt tundma selle ootuse ja eimiskiga, mis määratleb vahepealset tsooni. Üleminekute perspektiivist järgneb talvedepressioon kindlasti suve kõrgajale. See, mis läheb üles, peab tulema alla, ja kui teeme sellele elutõele ruumi, siis võime lõpetada võitluse selle arhetüüpse energiaga, mis on nende kuude jooksul ülimalt kohal, ning selle asemel olla vaikuses ja võib-olla avastada kingitused, mis on pakituna meie sees. Iga kord, kui häälestume sellele, mis on, mitte ootusele, nagu meie arvates peaks olema, on ärevusel vähem ruumi, mida endale võtta.
Kui kukume vaikusesse austuse ja uudishimuga, võime üllatuda, mille me eest leiame. Jah, seal võivad olla valamist vajavate pisarate kaevud. Seal võib olla üksildust ja ebakindlust, haavatavust ning kartust tundmatu ees. Aga talvise lume all sädeleb midagi, loovuse seeme, võimaluse hetk, mis sellele tähelepanu pöörates võib muutuda millekski muuks: luuletuseks, looks, projektiks, retseptiks, tantsuks, lauluks, maaliks. See pole veel valmis puhkema ja manifesteeruma, aga tilluke algus on olemas ning sa võid seda kuulda, kui ei kiirusta ja kuulatad.
Ma kutsun sind kuulama talvel seemneid, mida sa tahad idandada. Kuula, kuidas kergelt vibreerib jah-energia, mis igatseb luua uut elu. Talv sisaldab arhetüüpset energiat, eriti veebruaris, mis on kevade-eelne kuu. Mahl hakkab kiiremini liikuma. Loomad, kes on veel sügavas vaikuses või unes, tunnevad, et esimene soe tuul on lähedal. Krookused on mõne sentimeetri kaugusel mullapinnast, et pista välja oma lillad pead. Mis sinu sees vibreerib? Milline väike loominguline impulss on juurdumas, valmis alustama oma teekonda läbi psüühe sünnikanali ja ilmuma ühel päeval millegi uue ja elusana, mis sünnib siia maailma?
