Alar, inimene ja tema alateadvus on teile huvi pakkunud juba ammustest aegadest. Nüüd otsustasite Eestis korraldada sellise konverentsi.
Ma olen suur Carl Jungi huviline ja ma arvan, et inimese areng peaks käima läbi kogu elu. Ei ole nii, et 20-30-aastasena oleme lõplikult valmis. Kogu elu peaks arendama teadlikkust ja tegema ennast paremaks inimeseks. Erinevad õpingud viisid mind sellise teema juurde nagu transpersonaalne psühholoogia, mis tegeleb inimese psüühikaga. Mitte patoloogiaga, vaid inimeste tippkogemustega, sellega, kui inimene on tervem ja täiuslikum ja paremas seisundis kui tavaliselt, nii-öelda kõrgemates seisundites. Transpersonaalse psühholoogia üks uurimisalasid ongi teadvus ja eelkõige muutunud teadvuseseisundid, samuti teadvusetasandid ja inimese areng. Rahvusvahelistel konverentsidel puutusin ma kokku päris mitmete inimestega, kellel olid samad huvid ja keda ma nüüd otsustasingi Eestisse kutsuda.
Millal te esimest korda kuulsite psühhedeelsetest ainetest?
Ma arvan, et kuskil lapsena, kuna mulle meeldis väga lugeda. Juba 10-aastaselt lugesin pakse raamatuid. Siis ma kindlasti lugesin sellest, aga ega ma sellest midagi aru ei saanud. Narkootikumid ja psühhedeelsed ained aetakse alati segi. Narkootikumid on ained, mis muutuvad ainevahetuse osaks ja hävitavad inimest ja mida peaks igal juhul vältima. Psühhedeelsete ainete puhul on nii, nagu meile ka ülikoolis räägiti: need on ained, mis ei tekita sõltuvust. Väideti, et need keeravad meeleorganid sassi, mida need omamoodi ka teevad, kuid tegelikult need hoopis toovad esile inimese hinge. Sõna “psühhedeelne” tähendabki hinge väljendumist. Kui ma poleks uurinud, mis sel ajal ajuga toimub, siis võib-olla arvaksin siiani, et need on ühed väga hullud asjad. Aga ma sattusin uurima aju elektilist aktiivsust ja uuringuid näitasid, kuidas psühhedeelsete ainete all hakkavad aju eriosad omavahel efektiivsemalt tööle ja kommunikeeruvad. See kõik on muidugi palju keerulisem, kui ma siin paari lausega saan väljendada, kuid uuringud on maailmas viimasel 10 aastal saanud täie hoo ja tulemuste kohta saab öelda, et uuringud on paljulubavad.
Millal te sattusite esimest korda konverentsile, kus sellest räägiti?
10 aastal olen ma käinud kuskil 12-14 konverentsil. 2006. aastal käisin Brasiilias ühes keskuses, kus tegeleti ka ayahuasca uurimisega. Kohtusin seal Luis Luna ja teiste maailmakuulsate teadlastega. Seal oli selline põhjalikum tutvumine. Mis puutub Eestis toimuvat konverentsi, siis siia olengi kutsunud esinejad, keda olen 10 aasta jooksul konverentsidel näinud ja kes on mulle kõige rohkem meeldinud. Konverentsidel on enamasti sedasi, et samal ajal toimub kaks-kolm erinevat paneeli, mis tähendab, et mõni hea inimene jääb nägemata ja näed hoopis mõnda kehva, kes ei oska üldse rääkida. Lisaks on konverentside häda see, et kõnelejal on aega piiratult, mõnikord 20 minutit, mõnikord 40 minutit ja siis näed, kuidas tal jääb seitse-kaheksa slaidi rääkimata, et ajagraafikuga hakkama saada. Meie teeme oma konverentsi täiesti teistmoodi, kõigil esinejatel on aega üle tunni. Lisaks on kõik neli meie esinejat alati kõikide konverentside peaesinejad, keda kõik korraldajad tahavad endale saada, sest on teada, et nad suudavad rahvast haarata. Nende esinemised on minu jaoks võrdsed parimate TedX loengutega. Nad räägivad lihtsalt ja kõigile arusaadavalt. Tegu ei ole sugugi mingi teaduskeelega, millest aru ei saa, vaid pigem esteetilise naudinguga, rääkimata uutest teadmistest.
Mäletate hetke, millal nii-öelda pirni põlema lõi, et tahaks nad Eestisse tuua?
Ma arvan, et see oli siis, kui me Susan Blackmore’iga Wasiwaska teadvuseuuringute keskuses teadvuse olemuse üle mõtisklesime. Siis mul korra käis mõttena läbi, et kui me Tallinnas teeksime konverentsi, siis kas ta oleks nõus tulema? Ta ütles, et tal on Tallinnaga väga hea side, ta on siin käinud päris mitu korda ja ta on hea meelega valmis tulema. Siis sai ka teistele seda ideed pakutud ja kõik olid valmis tulema ja ainuke mure oli kõikide esinejate kuupäevad klappima saada.
Miks te seda teete? See ei ole kerge ülesanne tänapäeval.
Eks me kõik tahame teha maailma paremaks ja üks asi, mis ma olen avastanud, on see, et inimeste teadmised psühhedeelsetest ainetest on umbes samasugused nagu tuumafüüsikast või kvantteooriast, mis tegelikult tähendab, et tegelikult me ei tea midagi. Arvatakse, et psühhedeelsed ained on halvad, kuigi viimase 10 aasta uuringud näitavad nende erakordset potentsiaali. MDMA uuringud Ameerikas on jõudnud viimasesse järku. Tõenäoliselt muutub see lähiaastatel ravimiks, sest MDMA on üliefektiivne posttraumaatilise stressi puhul. Psilotsübiiniuuringud on näidanud, et see aitab obsessiiv-kompulsiivse käitumise korral ja vähendab ärevust. Samuti muudab psilotsübiin inimese avatumaks. Iboga’t kasutatakse sõltuvusravi korral. 36-tunnine seanss võib inimese vabastada eluaegsest heroiinisõltuvusest. Brasiilia Santo Daiume kirikus kasutatav sakarament ayahausca, mille üks koostisosa on maailmas keelatud ainete nimekirjas, aitab ravida depressiooni. Uuringud on näidanud nende ainete väga suurt potentsiaali, aga see ei ole ületanud uudiskünnist. Küsimus on ka selles, et erinevalt ravimistest, mida tarvitatakse pikka aega, on psühhedeelsete ainete uuringud näidanud, et inimese tervendamiseks piisab mõnikord kahest-kolmest psühhedeelsest seansist. Ükski ravimifirma ei ole huvitatud uuringutega tegelemisest, kui ainet saab manustada ainul korra või paar. Ja tunnistame ausalt: psühhedeelsed ained ühelt poolt tervendavad, aga suurendavad ka inimeste iseseisvust ja sõltumatust ühiskonnast ehk riigist.
LSD keelustati 1967. aastal, kuna lillelapsed ei tahtnud Vietnami sõtta minna. Aastatel 1950-1965 oli LSD kui ravim suure uurimise all. Ilmus üle tuhande teadusliku artikli ja toimus kuus rahvusvahelist konverentsi, rääkimata mitmetest raamatutest. Uuringud näitasid, et LSD-st on abi isiksusehäirete ja alkoholi liigtarbimise korral. 1968. aastal tegeleti teemaga senati tasemel ja tulemuseks oli raport, kus kõik eksperdid olid vastu LSD keelustamisele. Sellest hoolimata suruti läbi LSD keelustamine.
Kuivõrd on Eesti ühiskond valmis selliseks konverentsiks?
Absoluutselt on valmis. Tulevad ju need, kellele teema huvi pakub. Mõned võib-olla ahhetavad, sest sõna ehmatab ära, aga nemad vist ei tule kohale ka. Kõige lihtsam on kritiseerida seda, mida sa ei tea. Eks see natuke on ikkagi tabuteema, kuid psühhedeelikumid ja narkootikumid on täiesti erinevad asjad. Panna need samasse kategooriasse on sama, kui etanoolisisalduse tõttu võrdsustada peen viski ja heidikute piiritus. Psühhedeelikumid ja narkootikumid on täiesti erinevad kategooriad, seda näitab juba erinev nimetus. Aga jah, mõlemad kuuluvad riiklikult keelatud ainete nimekirja. Ma arvan, et ühiskond on valmis, lihsalt ideed võtavad aega. Me ei räägi nende ainete tarvitamisest, keelatud tegevused ongi keelatud. Seni, kui neid ei legaliseerita, ei tohi neid tarvitada. Kuid intellektuaalne uudishimu seni veel keelatud ei ole. Aga iga uue idee puhul ongi alati algul vastuseis. Inimestel ei ole aega uurida. Me toome kontsentreeritult inimestele kätte, millega maailmas tegeletakse. Tahaks öelda ka, et see ei ole ainult psühhedeelikumide konverents. Teine sõna on “teadvus”. Susan Blackmore ei pea end üldse psühhedeelikumide uurijaks. Tema on selline hästi avatud teadlane, kes on julgenud seda lihtsalt proovida. Tema põhiline tegevusala on teadvus. Sama võib öelda Jeremy Narby kohta, kes on antropoloog. Samamoodi on antropoloog Luis Luna. Psühhedeelikumidest kui põhiteemast räägib ainult Dennis McKenna, kes on legendaarse Terence McKenna vend. Ülejäänud räägivad oma teemadest ja seostavad neid teemasid ka psühhedeelikumidega. Nii et seda narkootikumide konverentsiks pidada on täiesti vale. Jeremy Narby räägib siin taimedest ja sellest, kuidas taimed maailma tajuvad. Siin on täiesti uued teadussuunad, millega inimesed kokku ei ole puutunud. Miks ma seda teen? Kui ise midagi meeldivat koged, siis on täiesti loomulik, et tahad teistega jagada. Oleks imelik, kui ma seda ei teeks, seda enam, kui mul on kõik vastavad võimalused olemas.
Rohkem infot leiab Tallinna teadvuse konverentsil kõnelevad maailma tunnustatud teadlased
