Aasta tehnoloogiajuhtumustele tagasi vaadates peatusime enamasti elust sündiva ja siis digitaalses ruumis hõlpsalt leviva loomingu kui omandiga seotud keerukal olukorral, milles autoriõigus kuulus fotoaparaati käsitlenud mustale makaagile, kes aga polnud huvitatud koopiaõigustest. Kuna viimast soovis endale inimene, õnnestus selle aastaga teha samm lähemale absurdini, mis loodetavasti aitab valdkonnas vohama hakanud ahnuse ja ihnuse ajastule lõpu teha.
Ahnusest mõni peatus edasi seisatasime mõtlemaks rahaküsimusele. Täpsemalt keskpangata digitaalse krüptovaluuta bitcoini aastapikkusele langusele, võimalik, et lõpu algusele.
Ning viimane 2014 jaoks meeldejääv tähelepanek oli seotud vene valitsuse seisukohtade nimel populaarsemaid kommentaariruume vallutamas käinud sõjaväestatud kommentaatorite armeega.
Lõpetades 2014 aasta tagasivaateid, teeks tiiru ümber mõne elevust põhjustanud nähtuse. Võib-olla pakub nende edu olemata jäämine midagi õpetlikku. Nagu näiteks Google prillid. Inimese silmade eest läbikulgevat elu sidekanalist nabanööriga Google külge ühendavad prillid ilmusid avalikku ruumi 2013 aasta kevadel. Aga neid said endale proovimiseks vaid valitud isikud. Blogikannetest tajutav kolme silmaga prillikandjate õhin sünnitas elevust ja kadedust. Käesoleval aastal jõudsid mikrokaamera ja internetiteenusega ühendatud prillid vabamüüki ning prillikandjate jaoks muutus reaalsus selgemaks. Näiteks nägid prillikandjad baaride ja ööklubide ustel silte, et neid pole kutsutud, kuna kohalviibijad soovivad veeta aega vabalt, ilma kellegi jälitustegevuseta. Selgus ka, et mõnedes riikides ei luba seadused taolist tehnoloogiat ilma eriloata kasutada. Omaette üllatusprobleem andis märku seoses prillide kaotamise või varastamisega, sest uus omanik sai juurdepääsu prillide tegeliku omaniku lähimälestustesse või siis täiendas neid nagu oleks pannud oma pähe teise inimese silmad. Google prillide põrkamine vastu posti ei tähenda ebaõnnestumist. Suure firmana saab Google seda endale lubada, sest ebaõnnestumised on väärtuslikud õppimise võimalused.
Sama võib ilmselt öelda kauaoodatud nutikate kellade kohta. Neid tehti palju, aga neid ei ostetud. Kuna tehnoloogiafirmad uputavad miljoneid dollareid nutikellade arendamisele, peab alati küsima, mida nende visionärid näevad ja millele loodavad? Käekellade kadumises on suuresti süüdi mobiiltelefonid. Kas nad näevad, et nüüd on käes kellade vastulöögi aeg ja kõik hangivad endale nutikad kellad, millega saab helistada? Ah-jaa, helistamiseks peab taskus olema telefon ja lisaks telefonile peab üle päeva kella akusid laadima, et see kell teeks siis seda sama, mida telefon. Väljaarvatud helistamine.
Nutikellade võidujooksus on suur süü Apple’l, kellelt oodati kõige enam uudse kantava seadme üllatust. Firmal on seni õnnestunud kolmel korral avalikkust uute tehnoloogiatega üllatada. Tõenäoliselt tormas Samsung turule oma kelladega soovist rivaalist ette jõuda. Ja siis esimesena teada saada, et keegi neid eriti ei taha. Igal juhul õnnestus Apple’l oma versiooni uut moodi kellast kogu see aeg vaka all hoida. Sügisel tutvustas peadirektor Tim Cook, mida võib oodata ja firma lubab lahkelt asja maailmale proovida anda uue aasta alguses. Võib-olla polegi uudse kella argieluline kasulikkus seotud telefoni kaaslaseks olemise funktsiooniga, vaid hoopiski kontaktivaba maksevahendina. Ümber omaniku randme püsides on kellal maksevahendina oluline eelis nii telefoni kui krediitkaardi ees.
Paraku peab Applest rääkima lõppeva aasta ebaõnnestumiste magnetina. Nende iCloud pilvemälu lekkis ja päästis avalikku ruumi prominentide intiimsemat sorti pildimaterjali. Uue, kuuenda versiooni telefoni tarkvara uuendus kaotas telefonidest sidevõime. Ja need, kelle telefon pääses zombie’ haigusest, võis sattuda taskus painutusharjutusi tehes traumapunkti, kuna telefonid kippusid püsivalt kõverdunud asendisse jääma. Muus osas oli lõppev aasta vähe üllatav. Jääme ootama, mida head või üllatavat toob uus aasta.
Autor: Kristjan Port
