Paljud tunnevad südames, et polegi tegelikult täiskasvanuks saanud. Asi pole selles, nagu oleksime segaduses või osavõtmatud, eneseimetlejad või materialistid. Asi on selles, et oleme hirmul. Paljud teavad, et neil on kõik vajalik olemas: välimus, haridus, anne ja diplomid. Aga teatud valdkondades ei liigu me paigast. Meid ei pidurda mitte ümbritsev maailm, vaid miski meie sisimas. Sisimas rõhub ängistus. Meid ei muserda valitsus, nälg ega vaesus. Me ei karda, et meid saadetakse Siberisse. Oleme lihtsalt hirmul ja kõik. Hirm on üldistunud. Kardame, et meie praegune suhe pole õige, või kardame, et see on õige. Kardame teistele mitte meeldida või kardame meeldida. Kardame läbikukkumist või kardame edu. Kardame noorelt surra või kardame vananeda. Kardame rohkem elu kui surma.
Võiks arvata, et suudame endale pisut kaasa tunda, et oleme nii tugevasti oma emotsioonide kütkes, aga me ei suuda. Me lihtsalt põlastame ennast, sest leiame, et peaksime tänaseks juba paremad inimesed olema. Mõnikord arvame ekslikult, et teised kardavad vähem kui meie, ning see muudab meid veel pelglikumaks.
