Samuti tunnistatakse, et madala intensiivsusega wifi-kiirguse mittesoojuslik ekspositsioon, st kiirguse tase, mille juures ei teki kudede soojenemist, on genotoksiline. See on eriti kriitilise tähtsusega, kuna praegused normid ei võta arvesse mittesoojuslikku mõju, mis tähendab, et seaduse poolt oleme täiesti kaitseta.
Patenditaotluses on kirjas: “… elektrosaaste mõju inimkehale on tuttav probleem. Terviseriskid, mida tekitavad raadiosaatjad, mobiilid ja DECT- (s.o juhtmeta laua-) telefonid on olnud plahvatuslik teema tavainimeste seas vähemalt alates suurest läbimurdest mobiilsidetehnoloogias 1990ndatel. Selleks et teadlaste murega seadusloome poolelt tegeleda, on lubatud piirnorme mitmeid kordi allapoole toodud ning tootjad on üha rohkem sellele probleemile keskendunud. Elektrosaastest tulenevat terviseriski on hakatud viimaste ja paremate uuringute tulemusena paremini mõistma. Näiteks kui inimese vererakke kiiritatakse elektromagnetväljadega, siis on näidatud selget kahjustust pärilikule materjalile ning on olnud viiteid ka suurenenud vähiriskile (Mashevich et al., 2003) … SARi toimena avaldus aneuploidsus (s.o kõrvalekalle kromosoomide arvus), mis näitab, et see kiirgus on genotoksilise mõjuga…
Need leiud näitavad, et elektromagnetkiirguse genotoksiline mõju tekib mittesoojusliku ekspositsiooni juures. Veelgi enam, aneuploidsust peetakse üheks vähiriski suurendavaks teguriks.”
“Seega on olnud võimalik näidata, et mobiilikiirgus võib põhjustada kahjustust geneetilisele materjalile, eriti inimeste valgelibledes, kusjuures nii DNA saab kahjustada kui ka kromosoomide arv muutub. Selle mutatsiooni tagajärjena võib kaasneda suurenenud vähirisk. Eriti oluline on asjaolu, et see kahjustus ei ole sõltuv temperatuuri tõusust, st see on mittesoojuslik. Tuginedes teaduslikele uuringutele selles valdkonnas ja avalikkuse suureneva surve tõttu, eriti tööstusriikides, on WHO viimastel aastatel süstematiseerinud epidemioloogilisi uuringuid, sh praegu kestev Interphone´i projekt, et suuta täpsemalt hinnata elektrosaaste terviseriske ja töötada välja vastavaid eeskirju.”
Patenditaotluses kirjeldatud süsteem toimib järgmiselt. Pärast teatud aega, kui ühendussignaali pole olnud, lülitub baasjaam normaalselt saatja-vastuvõtja-režiimilt unerežiimile, kus signaale (nt majakasignaal) ei edastata. Kui mobiilne seade, näiteks tahvelarvuti, sülearvuti või nutitelefon nõuab netiühendust, annab see häiresignaali ning baasjaam lülitub uuesti töörežiimile. Majakasignaali probleem on lühidalt selles, et isegi kui wifi-levialas ei ole ühtegi mobiilset seadet, siis majakasignaali edastatakse perioodiliselt edasi, mis tähendab, et isegi kui wifit ei kasutata, siis sellele vaatamata tekib wifi-levialas elektromagnetkiirgusest tulenev stress. Seepärast ka näiteks kontorites, kus on wifi, kannatavad töötajad wifi tekitatud pidevast elektrosaastest põhjustatud stressi all. Patenditaotluses rõhutatakse, et praeguses olukorras on ainus võimalus veelgi langetada elektromagnetkiirguse piirmäärasid.
Kümme aastat pärast patenditaotluse esitamist pole seda süsteemi endiselt olemas. Kui paljudele muudele kahju vähendavatele tehnoloogiatele, millega vähendada wifi-kiirguse ekspositsiooniga seostatud vähi- ja muude haiguste riske, on wifi-tööstused patenti taotlenud, kuid mida pole kunagi kasutusele võetud?
Pärast kogemusi tubaka ja asbestiga pole imestada, et kindlustusfirmad ei paku wifi-tööstusele tootevastutuskindlustust (Lloyd’s Emerging Risks Team Report (version 2.0), “Electromagnetic Fields from Mobile Phones: Recent Developments.” Nov. 2010 ja Euroopa Liit on mobiilikiirguse osas välja andnud ettevaatusele üles kutsuvad hoiatused. USAs aga blokeeritakse korduvalt neid jõupingutusi riiklikul ja kohalikul tasemel poliitilise ja juriidilise opositsiooni poolt, kes allub wifi-tööstuse lobbyle. Selle asemel soodustab tööstus mobiilimastide, wifi ja juhtmevabade kaugloetavate arvestite paigaldamist kõikjale, võtmata arvesse inimeste üleüldist ekspositsiooni mikrolainekiirgusele. Selle massiivse elektrosaaste kasvu tagajärjel võivad paljud inimesed tulevikus kannatada tõsiste tervisetagajärgede all.
Tuginedes varasemale kogemusele tubaka- ja asbestitööstusega lükkab wifi-tööstus kahju vähendamiseks sammude astumist edasi tõenäoliselt seni, kuni ta on silmitsi suurte tootevastustushagidega. Kahjuks võib võtta palju aega, kuni sellised kohtuasjad osutuvad edukaks, sest tööstus on üles ostnud palju teadlasi ning teaduslikus kirjanduses leiab erinevaid tulemusi, mis võimaldab tööstuse ekspertidel kohtunikke segadusse ajada.
Ettevaatuspõhimõtet järgides peaksid poliitikud võtma vastu tõhusad eeskirjad juba praegu, et kaitsta inimeste tervist selle kasvava ohu eest. On vaja tugevat avalikkuse toetust, et murda tööstuse poliitiline võim.
Wifi-kiirguse tervisemõjude ja tervisepoliitika kohta leiad lisainfot artikli autori elektromagnetilise kiirguse ohutuse veebilehelt http://saferemr.com ja Facebooki lehelt https://www.facebook.com/SaferEMR/, kus on viited BioInitiative 2012 aruandele ja Euroopa Keskkonnaagentuuri aruandele.
Autor: Joel M. Moskowitz, Ph.D.
School of Public Health
University of California, Berkeley
Allikas: Kiirgusinfo.ee
