Pealiskihi alla kiigates võib näha, et neil on suur hirm olla “mõttetu inimene” või “laisk”, kui nad ka väljaspool tööaega vahetpidamata kasulikud ja toimekad ei ole. Nad ei saa puhkuse ajal töökõnesid ja meile mujale suunata. Nad võtavad puhkuse ajal ette suuremad remonttööd või pikema reisi. Nädalavahetused on otsast otsani täidetud klubiõhtute ja üritustega. Nii saab ka puhkusest tõestamine, et “olen tubli”.
Mitte-midagi tegemine on suur oskus
Kuidas siis õppida puhkamise kunsti? Iseenesest ei ole vale veeta puhkuse aega aias kaevates, reisides, ühistegevust organiseerides või kodu kaunistades, kui selle kõrval või selle sees on kehal ja meelel luba ja võimalust olla ka säästurežiimil. Paljude inimeste jaoks pole sugugi enesestmõistetav, et organism vajab puhkust nii iga päev kui igal nädalal või et restardiks on väga vaja ka “mitte-midagi tegemist”.
Mitte-midagi tegemise oskus on ütlemata suur oskus! Õnnelikud on inimesed, kellele juba hea lastetuba on selle oskuse kätte andnud. Neil on üksjagu rohkem rõõmus, rahulolus ja tasakaalus elatud päevi ja aastaid. Õnneks on see oskus õpitav ka täiskasvanuna, kuigi selleks võib aega minna üksjagu aastaid.
Eneselaadimine meeldivate tegevuste läbi
Kuidas närvisüsteem sellisele režiimile ehk poolmeditatiivsele tasandile läheb? Siis kui me ei kiirusta, ei analüüsi, ei muretse, kui me tegeleme loovate tegevustega, mõtleme headele asjadele, oleme toredate inimeste keskel. Seepärast on võtmeks väga lihtsad asjad. Magage, lugege ennelõunakohvi juurde rahulikult oma ajalehte või raamatut, vaadake ilma ja inimesi. Muusika, tuli, voolav vesi ja rohelus on “looduslik hüpnoos”.
Liikumine lagundab stressihormoone. Aga ainult siis, kui tegevus meeldib ja emotsionaalselt laadiv on. Pealesunnitud liikumise puhul tühistavad rahulolematuse hormoonid võimaliku heaolutunde ära. Nii võib jõusaalist palju kasulikum olla tantsimine, saunaehitus, talgutöö või matkamine. Ikka see, mis hinge ka kõnetab.
Ka sõpradega koostoimetamine ei pea olema teismeliste tormine elu – otsast otsani rahmeldamist, enda näitamist ja millegi tõestamist täis. Suur väärtus on koos tehtud lihtsatel asjadel – rahulik kodune toiduklubi, mänguõhtu, jalutuskäik… Tõelised sõbrad ja elutargad inimesed laevad üksteist ka kõrvuti vaikides.
Jälgi, et puhkusest ei saaks tormamine
Turismireisidel on kasu ja puhkamise tunnet kindlasti rohkem siis, kui päevakava ei ole mõeldud hüperaktiivikutele – üks ekskursioon ja aktsioon ei aja teist taga. On tühja ruumi, mida saab ise täita, kas tänavakohvikus elu vaatlemise, fotomatka, lesimise või muude tegevustega, mis keha ja meele rahuseisundisse ja aeglasesse rütmi lülitavad.
Kui töö kipub puhkusest võitu saama
Kuidas siis selle mobiili ja meilidega on? Kas neid saab ignoreerida või ümber suunata? Sageli öeldakse selle peale: “See pole ju võimalik!”. Siis küsige endalt, kumb peab lõpuks surema – kas teie (teie tervis ja heaolu) või teie organisatsiooni ootused.
Vaimse pingutuse puhul ei osata ülekoormuse ohumärke sageli lugeda
Nähakse alles tagajärgi – läbipõlemine, püsiv stress, pidev haigestumine, unehäired, raskemal juhul depressioon või tõsised ainevahetuse- ja tervisehäired (diabeet, menstruaaltsükli häired, maohaavad, südameprobleemid jmt).
Kasulikum oleks enda eest järjepidevalt hoolitseda, st endale aega, hingamist ja olemisruumi lubada. Hea puhkuse indikaator on see, et oled pärast rahulikum ja kenam inimene. Kui seda pole, siis sa ainult arvasid, et sa puhkad.
“Krooniliste aktivistide” puhul alustame puhkamise õpetamist väga väikeste sammude kaupa: “Proovi sel nädalal pool tundi niisama olla”. Suurem ülesanne hirmutaks ära. Vaadake kuidas teil sel puhkusel läheb!
Närvisüsteemil on piiratud ressursid, mis ülejõu pingutades läbi põlevad
Kord aastas palmi all lesimine ei anna püsiva heaolutunde, vaimse ja füüsilise tervise seisukohast erilist kasutegurit. Füüsilise koormusega on pisut lihtsam. Kui ikka jalg enam ei tõuse ja selg hullupööra tulitab, on mõistust pingutus lõpetada. Ei osata teadvustada, et sama kehtib ka mõtete ja tunnete kohta – peaks olema aeg, kus me lülitame need “madalsageduslikule töörežiimile”.
Kõigi meie närvisüsteemidel on üksnes piiratud ressursid. Kogu aeg kolme eest elades põletame need kiiresti läbi.
Allikas: www.bioneer.ee
