Inimesed, kes tunnevad end sageli süüdistatuna, tunnevad iseenda suhtes väga suurt süütunnet. See on üldjuhul tekkinud kusagil lapsepõlves, kus inimene on tundnud, et ta ei ole piisav ja peab armastuse ning tähelepanu välja teenima. Ta on tundnud end süüdi, et ta ei ole piisav, kuna peab neid asju välja teenima. Täna olid mul näiteks päev otsa seda tüüpi probleemid inimestel, nii iseenda kui oma lähedaste suhtes. Kusjuures kõik said aru, mis ootus see on – nad kõik soovisid tähelepanu ja armastust väljastpoolt. Sa ei leia seda sealt! Seda ei ole seal – vähemalt mitte sellist, mida sa täielikult vajad. Selle leiad vaid iseenda seest, kui sa puudusteadvuse ukse kinni paned ega arva enam, et sul on midagi puudu või väljastpoolt vaja. Siis hakkad ise looma seda, mida sa vajad ja teised hakkavad seda sulle pakkuma.
Ka reklaamid ja sotsiaalmeedia tekitavad inimesele sageli süütunnet, et nad ei ole piisavad ja vajavad pidevalt midagi väljast, et seda olla. Sellistel hetkedel vaata enda sisse ja küsi endalt, kas mul on seda tõesti vaja? Kas see tegelikult ka teeb mind õnnelikuks? Teadvusta, millistes olukordades süütunne sulle tekib ja vaata enda sisse, mis on see, mis sinu sees seda süütunnet tekitab.
Sageli tekib inimesel vajadus enda sisse vaadata alles siis, kui talle on tekkinud näiteks ärevus. Rahulolematus nii teiste kui ka enda suhtes on tihti esimeseks märgiks. Siis on suur süütunne iseenda ees selleks, mis seda rahulolematust loob. Sa tahad olla perfektne, kõike kontrollida ja jälgida. Sellisel juhul on seal hirm, et kui sa ei kontrolli olukorda, siis ei suuda sa seda emotsiooni taluda. Käivitavaks jõuks on ikkagi hirm, ka süütundel. Hirmu aga ei ole tegelikult olemas: ta on tühi, ta on illusioon. Ta mõjutab inimest siiski tugevalt, kuid vaid senikaua, kui inimene laseb ennast sellest mõjutada – nii suhetes kui ka kõikides teistes olukordades. Aitab enda keskmes olemine ja teadvustamine, et sul ei ole midagi puudu. Fookus peab tulema sissepoole, sest niikaua, kui sa tahad vastata mingitele välistele ootustele, mis on võibolla muutunud juba sinu sisesmisteks ootusteks, kuigi need on ikkagi välised, siis lood sa endiselt rahulolematust, hirmu ja puudusteadvust enda sees.
Palju tuleb ette ka süütundega manipuleerimist. Sellisel juhul tuleks teadlikult tulla oma keskmesse ja sellele mitte reageerida. Süütunnet enda sees tekitada ei ole mõtet ja sellest saab teadlikult vabaneda. See on programm, millele sa annad palju energiat ära. Tõenäoliselt teine inimene üritab muudkui edasi manipuleerida, aga mingil hetkel, kui sa sellega tõesti kaasa ei lähe, tema käitumine muutub, sest ta ei saa enam läbi negatiivsuse oma tahtmist ja ta võib hakata teisi, vähem manipulatiivseid meetodeid kasutama. Kõik me tahame olla tunnustatud, väärtustatud ja armastatud, aga see tunne on tegelikult meie sees, me ei leia seda kusagilt väljastpoolt. Vajadus nende tunnete järele ongi sageli see, mis paneb inimesi manipulatiivselt käituma. Sellisel juhul ei ole inimesed läbi positiivsuse oma tahtmist saanud. Näiteks on nad lapsepõlves saanud tähelepanu siis, kui nad pahandust tegid või valesti käitusid. Selline muster võib süveneda ja inimesed võivad seda alateadlikult kasutada ka täiskasvanuna.
Kui keegi tekitab sulle süütunnet, saad sa ju enamasti aru, kui tegu on manipulatsiooniga. Kui tunned end ikkagi süüdi, siis pead vaatama enda sisse – milles sa end tegelikult süüdi tunned? Kas see süütunne on üldse sinu oma või on see välistele ootustele mittevastavus? Vahel võib see olla ka sisemisele ootusele mittevastavus. Ootus on juba iseenesest mingi tingimus, mida tegelikult ei ole vaja. Sa ei loo sellisel juhul mitte lõpptulemust, vaid hoopis ootust. Kuid ootus on illusioon.
Autor: Evelyn Luikmel
Allikas: Alkeemia lugemisnurk | Terapeut Kadi Kütt annab nõu, mida ette võtta, kui ärevus hakkab enda alla matma
Lapsepõlves kogetud hingehaavad mõjutavad meie suhteid täiskasvanueas
Me ei saa muuta minevikku, kuid saame muuta oma suhtumist sellesse
15 asja, millest loobumine muudab elu õnnelikumaks
Kõik saab alguse lapsepõlvest
