Suured mustrid on silmale nähtamatud

Inimene kolib vanasse majja ja tema elu muutub, kui maja pole puhas valge leht, vaid sinna sisse on kirjutatud lugu, mis ootab lahendust. Inimene mängib iseendaga läbi kord juba asetleidnu – siin, selles elus, oma tänases päevas. Inimene kolib uude paika ja ta mängib sealsete inimestega ühes – sinna kohta salvestunud lugu(sid), et iseenda ja teiste tegevust mõistes leida lahendus, kuidas muuta ja katkestada uuesti korduv aja lugu. Inimene sünnib rahvuse sisse ja kordab seal selle rahva lugu, sest see on tema veres ja kõneleb tema sees, läbi erinevate aegade, ühe loo aja loona. Inimene mängib kaasa, sest ta on osa suuremast – inimene on mängija etenduses nimega Elu.

Inimene ei saa aru, miks temal endal ja teiste eludes toimub kõik nii nagu on, tahaks ju teisiti, kuid ometi viivad kõik teed Rooma – kordub kordustena ära olnu. Maja, paik ja rahvus taastoodavad ühte ja sama energiat, sest veel lõpetamata lugu vajab enese alles hoidmiseks sobivat verd.