2016. aasta hakkab sarnanema Orwelli kirjeldatud 1984. aastaga.
Suurbritannia kiitis äsja heaks kommunikatsioonijärelvalve laiendamise seaduse ning mitmed kriitikud on otsust nimetanud “hirmutavaks” ja “ohtlikuks”.
Värske seaduse – mida kutsutakse ka “nuhkimisloaks” – esialgse idee käis 2012. aastal välja tollane siseminister Theresa May ning seadus võeti tänavu vastu alles teisel katsel, sest eelmine koalitsioonivalitsus ei jõudnud küsimuses üksmeelele.
Nüüd, neli aastat hiljem on May uute parlamendivalimiste tagajärjena ise Suurbritannia peaminister ning möödunud kolmapäeval vormistati seaduseelnõu lõplikult ning kiideti ka mõlema parlamendikoja poolt heaks.
Kuid kodanikuõiguste eest võitlevad grupid on seda eelnõud pikalt kritiseerinud ning mõned väidavad isegi, et see seadus annab Suurbritannia valitsusele “piiramatu ligipääsu oma kodanike netitegevusele”.
Pahameel pole ka üllatav, sest kriitikutel on sisuliselt õigus.
Nimelt sunnib seadus internetiteenuse pakkujaid salvestama kõigi oma klientide külastatud veebilehtede ajalugu reaalajas kuni terveks aastaks ning lubama mitmetel valitsusasutustel kogutud andmeid kasutada. Lisaks sunnib seadus firmasid oma andmeid nõudmisel dekrüpteerima – kuigi valitsus pole kuigi selgelt mõista andnud, kuidas välismaa firmasid selleks sundida kavatsetakse. Tehnoloogiafirmad peavad ka avaldama oma uutes toodetes kasutatavad turvameetmed enne toote turule toomist.
Kõige tipuks annab seadus luureagentuuridele volituse häkkida lihtkodanike arvutitesse ja nutiseadmetesse, kuigi mõnedele elukutsetele – näiteks ajakirjanikele ja meditsiinipersonalile – omistatakse väidetavalt mingil määral privaatsust.
Open Rights Groupi juhataja Jim Killocki kohaselt on teisisõnu tegemist “kõige ekstreemsema jälgimistegevust võimaldava seadusega demokraatia ajaloos”.
Eelnõule seisid vastu ÜRO esindajad, kõik Suurbritannias paiknevad suuremad eraelu puutumatuse õiguste eest võitlevad grupid, nagu ka mitmed ülemaailmsedki, ning suur hulk Silicon Valley tehnoloogiaettevõtted. Isegi parlamendi enda komitee, mille ülesandeks oli eelnõu hoolikalt läbi vaadata, nimetas mitmeid selle sätteid “ebamääraseks”.
Ärgem ka jätkem mainimata kolmveerandit kogu elanikkonnast, kelle arvates peaks privaatsus – mille see seadus peaaegu täielikult ära kaotab – olema pöördumatu inimõigus.
Mõned mööndused on siiski tehtud, muuhulgas näiteks “topeltluku” süsteem, mille kohaselt peavad vastutav minister ja sõltumatu kohtuvolinik nõustuma otsusega läbiotsimisluba kasutada (kuigi ülemkoja ühe liikme väitel ei vasta see tõele).
Värskete volituste kasutamist hakkab kontrollima ka uus juurdlusõiguste volinik.
Pahameelest hoolimata ei suutnud opositsioon seaduse läbivaatamise järel esitada mingeid tähelepanuväärseid muudatusi ning jättis lõplikul hääletusel oma hääle andmata. Killocki sõnul ei suutnud tööpartei opositsioon “valitsuselt seaduse kohta pädevalt aru pärida”.
Kuid valitsus on eelnõu ümber tekkinud kära suuresti maha vaikinud. Valitsus ise väidab jätkuvalt, et eelnõu pole midagi erakordselt uut, vaid lihtsalt mõeldud täiendamaks vana ja aegunud julgeoleku- ja uurimisametnike volitusi käsitlevat seadust (RIPA – Regulation of Investigatory Powers Act). See seadus võeti vastu 2000. aastal “õigustamaks” uusi volitusi, mis viidi läbi või jõustati avalikkuse teadmata, muuhulgas näiteks laiaulatuslik andmete kogumine ning võrgustikesse häkkimine, mis kõik Edward Snowdeni loo käigus ilmsiks tuli.
Paljudest neist tegevustest kuulmine oli võimalik üksnes tänu survegrupi Privacy International kohtuvaidlustele, mille abil need varjatud tegevused ka laiemale üldsusele teatavaks said, sundides valitsust samal ajal otsima selgitusi nende tegevuste seaduslikkuse õigustamiseks.
Uus seadus ratifitseeritakse kuningliku nõusolekuga lähinädalatel.
Allikas: Zdnet.com
Tõlkinud: Joonas Orav
