Rahvusvaheline valuutafond (IMF) ei esine sensatsiooniliste avaldustega. See pole lihtsalt kombeks. Ülemaailmse finantsmajandusliku korra ülemhaldur, 189 riigi viimase instantsi laenaja ning globaalse rahapoliitilise kursi suunaja teeb avaldusi tehnokraatlikult, emotsioonideta ja enesekindla autoriteedi positsioonilt. Alates 1944. aastast on "Washingtoni konsensus" öelnud, kuidas asjad on ja kuidas olema peavad. Just sellise tonaalsusega on kolmveerand sajandit juhendatud riike, kuidas oma rahvamajanduse puslet maailmamajanduse suurde pilti sobitada, kirjutab Adrian Bachmann lehel Tavid.ee.
Ka olukordades, kus riikide makromajanduslikud näitajad on kõnelenud trööstitut keelt, on IMFi väljenduslaad olnud vääramatult (kriiside osalistele sageli talumatult) stoiline, sarnanedes insenerile, kes kirjeldab, millised komponendid ja allsüsteemid suboptimaalsel tasemel töötavad ning milliste meetmete abil majanduse rikkis aparaat töökorda saada. Ei ole olukorda, mis ei suudeta mõista, ega probleemi, mida ei saa lahendada. Kõike on varem nähtud ja tehtud – andmebaasid on olemas, mudelid loendamatute juhtumite käigus järele proovitud.
