Lein on üks valusamaid tundeid, mis lõhub ehk kõige enam meie illusoorset maailma. Kui kõik on hästi, soovime ju nii väga, et nii jääbki; et olulised inimesed jääksid meie ümber ja et ka mina ise jääksin. Igavesest ajast igavesti. Meie duaalne maailm aga koosneb sellegi teema puhul kahest duaalsuse osast: elu ja surm. Kui oleme sündinud, peame ka surema. Ja nii, nagu meile meeldib rõõm rohkem kui kurbus, ilu rohkem kui inetus, meeldib meile enamasti ka elu rohkem kui surm. Kurbuse ja inetusega õpime elu jooksul hakkama saama, aga teadmisega, et oleme surelikud, on meie kultuuriruumis päris keeruline toime tulla.
Meie maailmas on kombeks päris sageli edasi lükata seda, mis meile tegelikult oluline on: kvaliteetaeg pere või sõpradega, puhkus ja niisama olemine, andeks palumine ja andmine, lemmiktegevus, millegi uue õppimine. Sageli oleme olukorras, kus lubame endale, et hakkame elama siis, kui….
Mõtleme, et hakkame elama ja olulisi asju tegema siis, kui kool läbi, kui hea töökoht on käes, kui elukaaslane on leitud, kui lapsed on sünnitatud, kui nad kooli lähevad, kui nad suureks saavad ja välja kolivad, kui kodulaen saab makstud, kui lapselapsed tulevad, kui pensioniiga käes… kui, kui, kui.
