Lapse sünd on suur rõõm, mida soovib teistega jagada pea iga pehmesse õnnepilve mattuv noor ema. Kuid siiski mitte iga ema. Paljusid naisi kimbutab sünnitusjärgne depressioon, mis ei lase neil rõõmu tunda oma vastsündinud beebist ega ka iseenda kõikuvate ja hirmutavate tunnetega hakkama saada.
Katre lugu
Mul on kaks last – poeg ja tütar, nende vanusevahe on viis aastat. Meie lapsed on väga oodatud ja plaanitud. Mõlemad rasedused kulgesid suurepäraselt. Tundsin ennast võrratult hästi, täis energiat ja tohutut rõõmu. Tütre kandmisel esines esimesel paaril kuul küll kerget hommikust iiveldust, kuid päris oksendamiseni see õnneks ei jõudnud ning kolmandal raseduskuul iiveldus kadus. Poja sünnitamine oli füüsiliselt tunduvalt kurnavam. Ometi kestis sünnitus pojaga 2 tundi ja 45 minutit ja tütrega isegi ainult 1 tund ja 45 minutit.Tütreke oli sündides niivõrd puhas ja roosa, et esimesed eluaastad oligi tema hüüdnimeks Roosa. Mäletan siiani seda hetke, kui ta mulle kohe pärast sündi kõhu peale pandi. Imeliselt rahulik, puhas, roosa ja hästi lõhnav preili. Juba järgmisel päeval saime koju. Mõlemal sünnitusel osales ka laste isa.
Imelikud tunded hakkasid ilmnema umbes nädal pärast tütre sündi. Aeg-ajalt tekkis tunne, et ma ei taha enam seda last. Milleks mulle tema, kõik oli enne paigas ja tema rikkus oma tulekuga kogu tavapärase elurütmi. Kodune olukord oli igati super. Virisemiseks polnud ühtegi näivat põhjust. Tütar oli ka väga hea beebi. Poeg suurepärane laps ja armastav vend. Ei mingeid tujutsemisi ega armukadedust. Superrahulik ja hea laps. Need olid ääretult ebameeldivad tunded, millest mu mõistus kohe kuidagi aru ei saanud. Muutusin kodus olles pahuraks ja tujukaks. Kohe ei julgenud seda elukaaslasele rääkida, aga pärast paari nädalat tegin seda ikkagi. Kartsin tema reageeringut, aga õnneks oli ta ülimõistev. Rahustas mind ja püüdis mulle igati selgeks teha, et see pisike tütreke on ju endiselt soovitud laps. Seda ta tõepoolest ju oligi. Kõige hirmutavam oli minu jaoks aga see, et mu mõistus sai sellest suurepäraselt aru, aga mida mu keha tundis, oli mõistusele täiesti vastupidine. Ma ei tahtnud oma tütart sülle võtta, sellega kaasnes ebamugavus. Mõistus surus ebamugavuse alla ja tegin kõik igapäevased toimingud n-ö sunniviisiliselt ikkagi ära. Mu mõistus ütles, et see, mida ma tunnen, on ebanormaalne ja mul oli enda pärast jubedalt häbi. Õhtuti lohutas elukaaslane mind, et ole rahulik, vaata seda armast olevust – ei saa ju ometi kahetseda, et sa tema sünnitasid. Loomulikult oli tal tuline õigus. Mõistus hüppas õnnest, aga tunded lükkasid lapse eemale. Kui mul poleks väga tugevat kohusetunne, oleksin sel hetkel kodust ära jooksnud, lootuses, et ma ei pea enne lapse suureks saamist sinna tagasi tulema. Kohutav.
Mõistus oli üks mina ja see jube tunne mu sees oli teine. Nutsin päevade kaupa, ja suurimaks lohutajaks oli mu väikene viieaastane poeg. Teda tahtsin veel rohkem enda ligi hoida, tütart aga mitte. Oma väheste eluaastate juures oli poeg ülimalt mõistlik ja täiskasvanulik ning lohutas mind suurepäraselt, aidates õekesega tegelemisel. Mõistev elukaaslane võttis tihti päeval aega ning oli paar tundi kodus, tütreke kõhu peal magamas. Siis oli minul aega tegeleda millega iganes. Tihti läksingi lihtsalt üksinda kodust ära. Näitks toidupoodi, et mitte tütre juures olla. See omamoodi vihkamine ei olnud mul igal päeval nii tugev. Oli päevi, kui tundsin tohutuid süümepiinu selle pärast, et eelmisel päeval oleksin tahtnud kodust põgeneda. Siis istusin pool päeva, tütar süles, ning palusin vabandust. Ta oli mulle ju ääretult armas ja kallis. Arvan, aga päris täpselt enam ei mäleta, et selline olukord võis kesta paar-kolm kuud. Pisitasa hakkas olukord normaliseeruma ning ühel hetkel tabasin end väiksese neiu olemasolu pärast ainult ja siiralt rõõmustamas.
Alles mitmeid kuid hiljem hakkasin taipama, mis minuga toimus, ja et sellel on olemas meditsiiniline termin – sünnitusjärgne depresioon. Sel hetkel ei osanud ma kuskilt mujalt abi otsida, aga suurimaks õnneks sain seda abi oma kodust. Ilma mõistva ja abistava elukaaslaseta oleks mu enesetunne eeldatavasti läinud kordades hullemaks ja võinud lõppeda kes teab millega. Olen talle selle eestääretult tänulik. Pärast seda, kui mõistsin, et tegemist oli meditsiinilise olukorraga, ei heida ma enam endale neid kohutavaid tundeid ette. Sel ajal ei suutnud ma kuidagi mõista, miks ja kuidas üldse ma sain tunda midagi niisugust. Nüüd mõistan. Olen väga õnnelik kahe terve ja ülikalli lapse ema. Lõpp hea, kõik hea.
Ma ei ole sellest kellelegi rääkinud, sest see oli minu jaoks äärmiselt piinlik. Mu pere ja sõbrad ei teadnud sellest midagi. Õnneks ei kestnud mu olukord pikalt ja hiljem pole pidanud vajalikuks seda teemat üles võtta. Lähedasi tuleb usaldada, nad mõistvad ja aitavad. Üksi on ülimalt keeruline sellisest olukorrast välja tulla. Kui tõesti pole lähedasi, keda usaldada, siis tuleb leida abi mujalt.
Raseduskriisinõustaja Kaia Kapsta-Forresteri kommentaar
Sünnitusjärgne depressioon ei ilmne raseduse jooksul, vaid allespärast seda, sellest ka selle depressioonivormi nimetus. Ehkki on leitud seoseid nii rasedusaegsete kui ka sünnitusjärgsete hormonaalsete muudatuste vahel, on viimasel ajal järjest enam jõutud järeldusele, etsünnitusjärgse depressiooni vallandumisele või sellega toimetulemisele aitavad kaasa ka paljud teised eri tegurid. Väidetavalt ei saa kuni kaks kolmandikku depressiooni käes vaevlevatest naistest korralikku ravi. See arv tuleb arenenud Euroopa maadest, kus hoolimata aastatepikkustest pingutustest ei olda depressiooni ennetamisega ikkagi veel jõutud tasemele, kus olukorraga võiks täielikult rahulduda. Kahjuks ei ole ka Eestis asjaolud teisiti.
On mitmeid põhuseid, miks haiguse sümptomeid ei ole seostatud depressiooni tunnustega. Seetõttu on aga ka nende tõsiseltvõetavust alahinnatud. Üks levinumaid põhjuseid on see, et depressioonis inimesed on sageli väsinud, seetõttu peetakse neid lihtsalt laiskadeks või nõrkadeks. Haigusel on ka tugev sotsiaalne stigmatiseeritus, kuna see seostub vaimse tervise probleemidega ehk siis rahvakeeli vaimuhaigusega. Seetõttu eelistatakse kujunenud olukorda pigem ignoreerida, kuna abi järele pöördumine tundub enesehinnanguliselt olevat veelgi laastavam. Mõnikord on inimeste toimetulekuvõime haiguse tõttu juba niivõrd vähenenud, et nad on võimetud ise abi järele pöörduma ja vajaksid seetõttu pigem teiste märkamist, toetamist ja vahel ka käekõrvale võtmist, et tuua asjasse lahendust.
On ka juhtumeid, kus sümptomeid on diagnoositud valesti ja neid on peetud pigem füüsilisteks terviseprobleemideks. Mõnikord on ravitud üksikuid sümptomeid, kuid arvesse pole võetud depressiooni algpõhjuseid. Me võime ravida üksikisikut, last, naist, meest, aga siis saadame ta tagasi keskkonda, mis on suurel määral aidanud kaasa sümptomi tekkele, ning haigus võib taas vallanduda. Ainult kõikide faktorite koosmõju nägemine ja nende süsteemne käsitlus aitavad kaasa tegelikult tervenemisele.
Ära jäta ennast üksi, jaga oma mõtteid, tundeid ja hirme lähedastega ning pöördu häbitundeta professionaalse abi järele! Sügav kummardus kõigile neile meestele, kes partnerite ja isadena jäävad sellistes olukordades kohale, püüavad mõista ning on valmis ka enda tuge pakkuma.
Allikas: Kerttu Vesik “Vikerkaare taga vangis. Eesti emade lood sünnitusjärgsest depressioonist”, kirjastus Pilgrim
