Helini lugu
Meie teine laps on nn pilli-laps ehk rasedaks jäin beebipille võttes. Sisemine mina ütles küll juba ammu, et olen rase, aga kuigi võtsin pille ja päevad käisid ka ilusti ning hinge rahuks tehtud rasedustestid olid negatiivsed … ei jätnud mingi sisehääl mind kuidagi rahule.
Läksin perearsti juurde ja pidin teda päris korralikult veenma, et ta teeks mulle raseduse määramiseks vereproovi – olin ju korralikul beebipillireziimil ega saanud seetõttu tema meelest kuidagi rase olla.
Peamiselt arsti üllatuseks oli test positiivne. Järgnes ultraheli ning tuli välja, et olin juba kümnendat nädalat rase. Ehkki ma ise kahtlesin raseduse jätkamises, sest läksin just uuesti kooli, elu oli esimese lapse kõrvalt justkui jälle stabiliseerunud ja paika loksunud, siis abikaasa seisukoht oli kindel – tema soovis, et suurem poiss ei jääks üksi, mistõttu jätame raseduse alles ja sünnitame.
Vendade vanusevaheks tuli lõpuks 3 aastat ja 1 kuu.
Rasedusega oli üldiselt kõik hästi – laps kasvas ilusasti, emmel oli 24/7 pidevalt halb olla – klassikaline raamatust maha viksitud rasedus :D.
Elu aga oli just sel ajal keerulisem kui varem – algasid suhteprobleemid mehe ja vanematega ning meie kodus toimus tulekahju. Sünnitus algas 40. nädalal ilusasti, kuid vaibus siis, kui emakas oli avanenud 5 cm. Mind komandeeriti ootepalatisse tagasi, kus muudkui ootasin ja ootasin – kaks päeva pidasin vastu, siis kõndisin haiglast välja, kuna haigla personal ei stimuleerinud loodust kuidagi sünnitusega edasi minema, ütlesin, et ootan õiget aega edasi parem omaenda kodus. Õnneks nad lubasid ka, sest elasin haiglale päris lähedal. Käisin arsti juures üle päeva ja niimoodi kaks nädalat jutti.
Ja mees oli kogu aeg tööl…
42. nädalal otsustas uus ilmakodanik lõpuks tulla. Oli keskpäev ning mees tööl. Kohe helistamise järel viis ta mind haiglasse ning läks ise tööle tagasi. Õnneks jõudis ta sünnitegevuseks tagasi meie juurde ning kell 23.00 sündis ilus poisslaps sünnikaaluga 5800 g. Sünnitasin ise, ämmaemand ning arst kõhul last välja surumas. Poiss oli väga rahulik, terve ja rõõsa. Rasedusaegsete suhteprobleemide tõttu olin pisut tundlikum juba enne sünnitust – mind häiris väga, et mees läks tagasi tööle, kui oli mind sünnitama viinud (tõsiasi, et ta tähtsaks hetkeks tagasi jõudis, ei olnud minu jaoks enam oluline, oluline oli tema puudumine protsessi kulgemiselt).
Arstid käisid kogu aeg pärast sünnitust last kontrollimas – nii suur laps ja midagi ei olegi viga?!? Järsku olin mina, raskest sünnitusest omadega täiesti läbi, lihtsalt kõrvale lükatud. Kui oli aeg lapsega koju saada, teatas mees, et ta ei saa sel hetkel töölt ära ega saa meid lapsega koju viia – jonni pärast läksin koju taksoga. Koju jõudes saabusin segamini ja külma elamisse, mees ei olnud isegi küttepuid toonud ega koristanud… Panin magava lapse riiete ja kompsudega keset voodit ning hakkasin paari puu haaval kuurist puid tooma (rohkem korraga ei tohtinud ma ju tõsta) ja koristama – ise kogu aeg lahinal nuttes. Selleks ajaks kui vanem poeg lasteaiast koju jõudis, oli tuba soe ja elamine korras ning söök pliidil ootamas…
Pidev pisaratevoog ei lõppenud
Kui igapäevaelu langes tavapärasesse rutiini ning loksus kindlasse päevakavva, oli selles kindel ja kõigutamatu koht ka mu nutuhoogudel – absoluutselt kõik ajas mind lahinal nutma ning ma ärritusin kõige ja kõigi peale ülikiirelt ning enamasti põhjuseta. Otse loomulikult oli ka laps nutune ning erk – pidevalt ärritunud ja nuttev ema ei andnud ju tallegi põhjust eriliselt rahulik olla. Nii möödus mitu kuud, kuni kord televiisorist suurema poisiga lasteetendust “Karlsson ja väikevend” vaadates hakkasin kohas, kus vanemad väikevennale kõigepealt mängukoera ja alles siis päriskoera kingivad, lohutamatult nutma – millised vanemad mängivad nii lapse tunnetel? Olin täiesti lohutamatu ning nutsin pea kaheksa tundi jutti.
Alguses üritasid kõik lähedased mind lohutada, siis hurjutada ning lõpuks lihtsalt rahule jätta – ma ei suutnud kuidagi nuttu lõpetada ja rahuneda. Sel hetkel mõistsin, et minu ja minu emotsioonidega on midagi valesti. Järgmisel päeval läksin perearsti juurde ning rääkisin oma mure ära. Perearsti kuulas ja määras mulle rahustid. No loomulikult tulin vastuvõtult ära nuttes, et näe, nüüd veel lisaks kõigele hull ka valmis…
Kuidas siis eluga toime tulla?
Õhtul tuli meile külla pereõde, kes lohutas mind ja õpetas, kuidas eluga toime tulla, sest ka temal oli olnud sünnitusjärgne depressioon. Tema õpetas mind igal hommikul kirja panema päevakava ja õhtul vaatama, palju jõudsin ära teha, ning päeva häid asju hindama. Ta tuli ja viis mind jalutama ning näitas kui tähtis on emale “oma aeg”.
Tegelikult võingi öelda, et depressioonist üle aitas mind pigem pereõde, mitte rahustid – ehk siis teise inimese kogemus, kes oli läbi elanud ja tundnud sama. Minul läks terveks saamiseks umbes pool aastat, sinna sisse jäi ka isa surm.
Depressioon ei ole mingi välismaa rikaste ja ilusate haigus, vaid võib tabada meid kõiki ükskõik mis ajal. Ega ilmaasjata ei soovitata raseduse ajal rahu ja aja mahavõtmist – hormoonid teevad oma töö ja pärast neid kontrolli alla saada on väga raske. On väga oluline, et lähedased mõistaksid ja toetaksid sind ning sul oleks keegi, kes aitaks sind läbi haiguse – olgu selleks psühholoog või keegi endistest kaaskannatajatest.
Rohtudest ei ole alati abi, aga samas ei saa ka ilma nendeta, üks toetab teist. Ärge jääge koju konutama ja lootma, et kõik saab iseenesest korda. Ei saa! Haigusele tagasi vaadates on endal pärast hea tunne, et abi otsisin – meie pisikesed vajavad terveid ja rõõmsaid emmesid!
Raseduskriisinõustaja Kaia Kapsta-Forresteri kommentaar
Väidetavalt lisab rasedusega kohanemisele oma pitseri asjaolu, kas sündiv laps oli oodatud ja planeeritud või mitte. Samas on kõik rasedused omal moel ootamatud. Isegi nendes peredes, kus rasestutakse viljatusravi toel ja näib, nagu oleks tegemist ammuilma planeeritud sündmusega, võib uudis rasestumisest peresuhted täielikult pea peale pöörata. Ja pere peab alustama algusest, et olla uue maailmakodaniku saabumiseks enam-vähem ettevalmistunud. Ka lapseootuse ja sünniga seotud tagasilöökide korral tuleb järgida teatud seaduspärasusi.
Olen Heliniga kahel käel nõus, et depressioon ei ole mingi välismaa rikaste ja ilusate haigus, vaid võib tabada meid kõiki ükskõik mis ajal. Lisan – selleks, et depressiooni edukalt ravida, tuleb see eelnevalt korrektselt diagnoosida. Tervishoiutöötajate jaoks on näiteks Ühendkuningriigi tervishoiusüsteemis lapseootel naiste võimaliku depressiooni tuvastamiseks väljatöötatud järgmine küsimustik. Neid küsimusi esitatakse rutiinselt igale rasedale.
– Kas oled viimase kuu jooksul olnud häiritud sellest, et tunned end kehvasti, depressiivselt või lootusetult?
– Kas oled viimase kuu jooksul olnud sageli häiritud sellest, et sul puudub huvi millegi tegemise vastu või et see pakub sulle vähe naudingut?
Kui naine vastab ühelegi neist küsimusest jaatavalt, tuleks esitada kolmas küsimus.
– Kas tunned, et on midagi, milles tahaksid või vajaksid abi?
Need on head küsimused, mida esitada ka iseendale, et ise oma seisundit hinnates anda märku tervishoiutöötajale, aga ka oma lähedastele.
Enamuses Euroopa maades peetakse oluliseks, et sel naisele ja lapsele niivõrd haavataval ajaperioonil võimaldataks kohe psühholoogilist sekkumist isegi kerge depressiooni ilmingute korral. Teisisõnu, on oluline,et esimese kolme kuu jooksul alates kerge või mõõduka depressiooni diagnoosimisest oleks naisele kohe kättesaadav vaimse tervise abi teenus. Peamine esmatasandi sekkumine ongi nõustamine, kus naine saab turvalise võimaluse rääkida ausalt oma olukorrast ning vastava ettevalmistuse saanud vaimse tervise spetsialist kasutab nõustamiseks olulisi kuulamis- ja peegeldamisoskusi. Naine vajab oma olukorras seda, et teda kuulataks ära, ning tunnet, et teda on kuuldud ja mõistetud. See on suurepärane, kui sellel lõputu labürindina tunduval eksirännakul satub meie teele keegi, kes oskab jagada oma isiklikku kogemust, keegi, kes on läbi elanud ja tundnud sama. Nii nagu, Helin, sinu loo puhul sai pereõe kogemus tunduvalt väärtuslikumaks rahustite võtmisest.
Eks lõppkokkuvõttes jõuti selles loos tunneli teise otsa valguse kätte nii rahustite kui ka inimliku mõistmise koosmõjul, aga seda inimlikku faktorit ei tahaks siinkohas kuidagi asetada teisejärgulisele kohale. Selleks, et toetada naisi ja peresid selle musta tunneli läbimisel, peetakse efektiivseks sekkumiseks ka vastava ettevalmistuse saanud vaimse tervises petsialisti juhendamist, kes aitab naisel kasutusele võtta erinevaid eneseabi strateegiaid.
Mida me saame teha selleks, et ise ennast aidata? Räägime mõnest peamisest eneseabivõttest ka käesoleva raamatu järgmiste lugude juures. Oluline on veel ka teada, et mõõduka kuni tugeva depressiooni korral peaks naine jätkuvalt olema arstliku kontrolli all ning saama vajadusel psühhoteraapiat. Samuti on oluline, et lapseootel naiste ning imetavate emade jaoks peaks sekkumiste esmavalik olema pigem psühhoteraapia kui medikamentoosne ravi. Alates 2007. aastast rahastab haigekassa naise vaimse tervise esmatasandispetsialiste – raseduskriisinõustajaid, kelle vastuvõtule on võimalik pääseda pärast sünnitust kuni beebi kuue kuu vanuseks saamiseni ämmaemanda, naistearsti või perearsti saatekirjaga. Sellisel juhul on nõustamine naisele ja perele tasuta. Tore on tõdeda, et ka mitmed käesoleva raamatu tegelased on saanud suuremal või vähemal määral toetust just selle sama nõustamissüsteemi poolt.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust Alkeemia lugemisnurk. “Vikerkaare taga vangis” toob lugejateni Eesti emade lood sünnitusjärgsest depressioonist
* * *
Lapse sünd on vikerkaarevärviline rõõmuime, mida hõisates soovib teistega jagada iga pehmesse õnnepilve mattuv noor ema. Aga kuhu mattuvad need emad, kellele vikerkaarevärvid ei avaldu? Kuidas elada läbi ja üle sünnitusjärgne depressioon ajal, mil ühiskond ei “luba” emadele “nõrk olemist”?
Vikerkaare taga vangis on oma lapsevanemaks olemise teel olnud ka need kaksteist suurepärast Eesti ema, kes jutustavad selles raamatus oma loo – selleks, et oma kogemuste kaudu aidata teisi emasid, kes, ise mures, segaduses ja piinlikkuses, mujalt abi otsida ei julge ega oska.
* * *
Hea lugeja, kas sul on olnud sarnaseid kogemusi? Kas oled olnud kimpus sünnitusjärgse depressiooniga? Kuidas sina sellest mustast august välja ronisid?
