Sünnitusjärgne depressioon: abikaasa õhtune kojusaabumine oli iga päeva kõige vastikum hetk

Minu esimene laps sündis, kui olin 22-aastane – noor, vaba ja väga hästi kohanev. Kuigi sellel hetkel oli minu elu üks suur segadus – lapse isa ei võtnud ja pole siiani hakanud meie elust osa võtma -, siis lapse sünniga kohanemine käis väga kergelt. Ma ei saanud kurta suure magamatuse üle, kõik sujus üldiselt nagu raamatu järgi. Värske beebi sõi iga kolme tunni tagant, magas suhteliselt rahulikult, vastu ööd vaevasid küll vahel gaasid, aga sellega saime hakkama. Elasin oma vanemate juures, kes aitasid nõu ja jõuga, suhtlesin teiste värskete emadega ning elu oli üldiselt lill.

Kui minu esimene poeg oli saamas pooleteiseaastaseks, tutvusin oma hilisema abikaasaga, kellega kolisime kokku järgmisel kevadel ning abiellusime samal aastal. Meie suhted polnud kunagi ideaalsed, sest meie värske kärgpere ei tahtnud hästi toimida, tema endine elu trügis väga jõuliselt meie igapäevaellu ning mitte just heast küljest.