Lapseootus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood on aeg, kus noor ema kogeb suurt emotsioonidetulva ja vastupidiselt üldlevinud ootustelt ja arvamustele ei pruugi kõik end sel ajal tunda sugugi armastatuna, kaitstuna ja õnnelikuna. Loe Karmeni lugu, kus ta räägib oma depressiooni tekkimise põhjustest ja ka sellest, kuidas ta sellest üle sai.
Minu esimene laps sündis, kui olin 22-aastane – noor, vaba ja väga hästi kohanev. Kuigi sellel hetkel oli minu elu üks suur segadus – lapse isa ei võtnud ja pole siiani hakanud meie elust osa võtma -, siis lapse sünniga kohanemine käis väga kergelt. Ma ei saanud kurta suure magamatuse üle, kõik sujus üldiselt nagu raamatu järgi. Värske beebi sõi iga kolme tunni tagant, magas suhteliselt rahulikult, vastu ööd vaevasid küll vahel gaasid, aga sellega saime hakkama. Elasin oma vanemate juures, kes aitasid nõu ja jõuga, suhtlesin teiste värskete emadega ning elu oli üldiselt lill.
Kui minu esimene poeg oli saamas pooleteiseaastaseks, tutvusin oma hilisema abikaasaga, kellega kolisime kokku järgmisel kevadel ning abiellusime samal aastal. Meie suhted polnud kunagi ideaalsed, sest meie värske kärgpere ei tahtnud hästi toimida, tema endine elu trügis väga jõuliselt meie igapäevaellu ning mitte just heast küljest.
Mõned aastad hiljem jäin ootama oma noorimat last. Tema sünd oli planeeritud, kuid suhted mehega muutusid raseduse ajal äärmiselt külmaks, jäime teineteisele võõraks. Minu jaoks kordus esimese lapse ootuse aegne stsenaarium, mil ma olin jälle täiesti üksi, aga seekord olin abielus ning teoreeriliselt oli mu kõrval ju mees, kes oleks võinud ja pidanud toetama.
Rasedus möödus raskemalt kui esimene, mille ajal ma jooksin kaheksandal raseduskuul bussile ilma mingi probleemita. Esimene arstivisiit lõppes teadmisega, et emakas on suur verevalum ja rasedus ei pruugi püsima jääda ning mind määrati väga rahulikule režiimile, lisaks sain retsepti ravimite jaoks. Režiimist ei tulnud midagi välja, sest abikaasa sõitis teise riiki töökohustusi täitma ning mina jäin koju jätkama tavapärast argielu ning hoolitsema oma kuueaastase lapse eest.
Nädalate möödudes tuli kinnitus, et rasedus jääb püsima, ning elu jäi segama pikk ning tugev iiveldus, mis kestis ööpäevade kaupa. Raseduse teiseks pooleks olid meie suhted mehega muutunud olematuks, minu abikaasa pidas minu peale salajast viha. Selle põhjus selgus alles kuid hiljem ja oli äärmiselt tühine asi, mille ta oli kuudega oma hinges kasvatanud tõeliselt kohutavaks teoks. Lapse sünniks oli küpsenud otsus, et sünnitan üksi, sest meie läbisaamine oli olematu ning ma ei soovinud võõrast meest nii intiimse hetke juurde. Võib-olla oli see egoistlik samm ja viga, aga sellel hetkel ma tundsin just nii.
Sünnitus oli kiire, intensiivne, kolm haiglas veedetud päeva olin väga nõrk ja mind piinasid sünnitusjärgsed emakavalud. Lapse isa veetis need päevad meiega haiglas perepalatis, aga olimegi seal lihtsalt kui lapsevanemad, mitte kallimad. Pärast sünnitust esimest korda haiglasse tulles ta isegi ei kallistanud mind ning see haavas mind sel hetkel rohkem, kui oleksin osanud arvata. Tema hoolitses lapse eest, kuna mina seda oluliselt ei suutnud, sest nõrkuse tõttu tekkis püsti tõustes kohe minestamistunne.
Koju saabudes algas aga argielu. Vanem laps oli minu vanemate juures, et saaksime uue beebiga kohaneda ning päevarütmi tagasi. Meie kokkulepe mehega, et ta jääb nädalaks ajaks isapuhkusele, murdus kohe esimesel päeval, mil ta läks hommikul ära ja saabus alles õhtul. Teisel hommikul oli jälle teistel inimestel teda rohkem vaja ning pidin leppima faktiga, et oleme lapsega kahekesi ja ma pean ise hakkama saama.
Meie päevad möödusid enam-vähem rahulikult, aga magamapanek muutus ruttu õudusunenäoks. Sellega kaasnes vahel tund aega röökimist ja kussutamist nii võimlemispallil, ringi kõndides, üritades last rinnale saada. Ma olin stressis, magamata ning mu selg valutas sellest tohutust koormusest. Värske ilmakodanik sõi iga kahe tunni tagant nii päeval kui öösel. Ühel hommikul pärast eriti rasket ööd palusin oma abikaasat, et ta jääks paariks tunniks koju, kuna ma olin täiesti magamata ja tundsin, et ei suuda enam. Palusin, et ta laseks mul need paar tundi magada ja võtaks lapse nii kauaks oma hoolde. Aga mingil põhjusel ta hoopis vihastas mu peale ja sain tol hommikul kell 7 maja ees trepil nuttes ning tema ärasõitu vaadates aru, et olengi lapsega üksi. Mina nutsin seal trepil, laps nuttis üleval oma voodis. Sellel hommikul kivistus miski minus ja ma ajasin selja teatud mõttes sirgu, sest sain aru, et ei saa mehe peale enam loota.
Edasised kuud möödusid rutiinselt, mu suurem laps oli minu suurim tugi. Ta armastas oma väikest õekest kogu südamest ja arvan, et tänu sellele ajale, kus me olime enamuse ajast kolmekesi, ongi nende suhted vaatamata suurele vanusevahele väga lähedased. Selle kõige hinnaks oli muidugi tema lapsepõlv, sellest sain alles hiljem aru. Ma ei tundud millestki rõõmu ja sulgusin oma pisikesse maailma. Ma täitsin oma kohustusi minimaalsel vajalikul määral ja peaaegu automaatselt. Ma armastasin oma lapsi ja mul ei tekkinud kordagi tunnet, et ma neid ei taha, aga ma jõudsin punkti, kus leidsin end mõtlemas enesetapule ning minu suurim dilemma oli, kas teha seda üksi või koos lastega.
Nüüd, aastaid hiljem, on seda õudne tunnistada ja sellest rääkida olengi suutnud alles nüüd, kuid ma mõtlesin isegi juba võimalikele variantidele, kuidas seda teha. Ma sain ka siis aru, et see on igas mõttes vale, aga ikka ja jälle tabasin hetke, kus sellele mõtlesin. Teine kinnisidee oli mõelda, mis hetkel ma nüüd hulluks lähen, nagu televiisori seebiseriaalides minnakse. Ma natuke isegi lootsin, et äkki käib klõps ja ma olen sellest kõigest vaba ning olengi ametlikult hull.
Abikaasa õhtune kojusaabumine oli iga päeva kõige vastikum hetk. Iga rakk tema kehas ärritas mind. Mingil hetkel ma vist küll lausa vihkasin teda. See on tunne, mida teab iga naine, kellele on jäänud kogu kodune koormus ja isa suuremeelselt “hoiab” oma lapsi. Üldiselt me ei rääkinud enam teineteisega, puudutasime vaid hädavajalikke argiseid teemasid. Minu suurim tugi sellel ajal oli ühest perefoorumist kujunenud grupp samaealiste laste emasid, kellega koos me juba ootasime oma pesamunasid. Meie suhtlus toimus enamasti Skype’i tekstivestlusena ning kuigi me kohtusime päriselus harva, olid nemad sellel keerulisel ajal “minu inimesed”. Neist depressiivsetest mõtetest ma sel hetkel muidugi ei rääkinud kellelegi, aga minu jaoks oli oluline, et ma sain üldse rääkida ja tunda, et keegi on olemas. Nüüd, aastaid hiljem, olen oma emotsioone analüüsinud ja mul on kahju, et ma ei otsinud õigel ajal abi, sest siis oleksid lapsed minu negatiivsete tunnete all vähem kannatanud. Nemad ju olid minuga koos, kui ma vahel enesehaletsusest nutsin, vihast vahutasin või ükskõiksusest tühjusesse vahtisin või tegelikku elu eirates arvutis virtuaalelu elasin ning tunde ja tunde teleseriaale vaatasin, end argielust täielikult välja lülitades.
Väikese okka on hinge jätnud see, et keegi lähedastest ei suutnud minu seisundit ära tunda ja pakkuda oma abi, sest minu magamatus ja üleväsimus polnud kunagi mingi hästi varjatud saladuse. Mu lapsed olid alati puhtad, kõhud täis, aga ma kardan, et selle ajaga ma kahjustasin nende emotsionaalset poolt, eriti vanemal lapsel, kes nägi kõrvalt kõiki mu murdumisi ning tülisid abikaasaga. Ma häbenesin oma seisundit pikka aega ega otsinudki abi. Ühel hetkel ma lihtsalt märkasin jälle värve, hakkasin õppima olema õnnelik ja ma kolisin lastega omaette elama oma kodulinna, kus mul lõpuks tekkis tugivõrgustik oma vanemate näol, kes hea meelega kutsuvad lapselapsed enda juurde, et mina saaksin puhata.
Nüüd olen leidnud endas julguse jagada oma kogemust, et see paneks kasvõi ühtainsat naist tundma ära sünnitusjärgse depressiooni märke ning ta leiaks julguse otsida abi. Kõige olulisem on aga märgata oma lähedast värsket ema, pakkuda abi ning toetust kasvõi teda ära kuulates, sest ühiskonnas levinud arusaam, et beebiga on kogu elu kerge ning roosiline, on visa kaduma ega ole alati päris tõsi.
Raseduskriisinõustaja Kaia Kapsta-Forresteri kommentaar
Sinu lugu, Karmen, saab juba alguse väga keerulise koha pealt. Ehkki kärgpered on kaasajal saamas juba pea kõige levinumaks peremudeliks, et tähenda see seda, et selle peremudeliga seotud komplikatsioonid ühel päeval olematuks haihtuks. Kui kusagil on eelnevad suhted ja lapsed nendest eelnevatest suhetest, ei saa ükski paar enam alustada puhtalt lehelt. Minu, sinu ja meie lapsed, mitmed erineva kultuuri ja kodukorraga kodud, erinevad normid ja ootused. See kõik võib ühel ajahetkel osutuda ülimalt keeruliseks suhterägastikuks ja paljud tülid tunduvad lahvatavat näiliselt täiesti tühja koha pealt. Tegelikult on pingete jaoks põhjuseid küll ja rohkem. Toimuvad ju iga päev ootuste ja tegelikkuse kokkupõrked. Ootused puudutavad meie sügavaid südameteemasid, meie baasvajadusi, mis paarisuhte kontekstis võivad kujuneda varjatud teemadeks. Varjatuteks seetõttu, et sageli võib olla raske neile ligi pääseda. Neile võib olla liiga valus otsa vaadata ja neid endale teadvustada. Meie südameteemad on need, mille suhtes oleme äärmiselt tundlikud.
Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm, PREP, on pühendanud ootuste teemale paarisuhtekoolitusel täiesti iseseisva peatüki. Ootustel on oluline roll selles, kas tunneme end oma elus rahulolevatena, õnnelikena või hoopis pettunutena või altveetutena. Me ei ole alati teadlikud sellest, missugune meie ootustest jäi parasjagu rahuldamata, aga me tunneme seda igal juhul, oleme rahulolematud ja tunneme pettumust. Aga tunneli lõpus paistab valgus. Tee selleni viib läbi kontakti ja ühenduse iseendaga, oma lastega, partneri ja teiste lähedastega …
