Tasakaalus elu tähendaks kaheksat tundi tööl, kaheksat kodus ja kaheksat magamiseks. Eesti mehe aeg kulub peamiselt tööle, tund-kaks spordile. Heal juhul saavad lapsed ja naine kaks tundi endale, aga konkureerida tuleb neil selle nimel teleka ja arvutiga.
Seega saab suhe kõigest umbes kümme protsenti eduka mehe tähelepanust. Aga kui sama palju tähelepanu kuluks ettevõtlusele, oleks tulemuseks ju pankrot. Palgaline töötaja ei saaks 10protsendilise tööpanuse eest mitte 6000 eurot, vaid pigem toimetulekupiirilähedast tasu. Tavaliselt me seda eduks ei nimeta.
Me oleme ekslikult teinud rehkenduse, kus edukus = õnn. Edu on aga liikuv sihtmärk. Iga kord kui oled oma eesmärgini jõudnud, on sul selleks hetkeks juba uus eesmärk ja õnn istub jälle kaugel silmapiiril. Seepärast on depressiooni ja enesetappude arvu näitajad kõrged. Me ajame õnne taga valel viisil, tehes aina rohkem tööd ja hüljates oma suhte.
Eelmisel aasta tegi Eestis enesetapu 146 meest. Ainult vereringeelundite haigustega seotud surmade põhjuste arv 20-69-aastaste meeste hulgas oli 1078. Meditsiiniliselt läheb nende surmade põhjus teise kategooriasse, aga sisuliselt on ikkagi sama – mees viib ennast ise surmani. Nii et vahet ei ole, kas teed enesetapu või töötad end surnuks. Kokkuvõtteks on see vormistamise küsimus.
Mehed kabinetis ei ütle mulle, et nad kardavad, vaid räägivad tööstressist. Küsides stressi kohta, jõuame alati lõpuks välja suurima hirmuni, milleks on: äkki ma ei ole piisavalt edukas. Hirmudest tekkivat ärevust, millest üldiselt ei räägita, summutatakse kas spordi, meelemürkide, kõrvalsuhtega või elades ennast naise/laste peale välja.
Me mõtleme ettevõtjatena, kuidas saame olla omal alal parimad ning kasulikud riigile. Aga me ei oska mõelda, et kui meie tervis on läbi ja perekonnad purud, toob see ka majanduslikku kahju. Kehv tervis vähendab tööturul osalemise tõenäosust meestel 40% ja naistel 30% võrra, mis langetab sisemajanduse koguprodukti (SKP) 6-15%.
Suhted nõuavad kohalolemist, aga see jääb kättesaamatuks, sest kantakse endas ebatervet mõtteviisi ma olen ju ettevõtja, mul pole aega selle jaoks. Samas uuringud ütlevad, et just mehed on need, kelle käitumine otsustab ära, milline kvaliteet ja tulevik suhtel on.
Nimelt, meie aju toodab oksütotsiini, mida peetakse armastusehormooniks. See vabaneb nii orgasmi ajal kui kallite inimeste füüsilises läheduses olles ning nende puudutusi tundes. Suurem kogus oksütotsiini suurendab meie empaatiat ja lülitab välja meie ohudetektori, aidates meil lõdvestuda ja tunda rahulolu. Naistel on meestest rohkem oksütotsiiniretseptoreid, mistõttu vajavad nad rohkem turvalisust.
Meestel seevastu on kõrgem vasopressiini tase, mis soodustab agressiivset käitumist. Uuringutest teame samuti, et ilma turvatundeta on naisel väga raske tunda erutust ja iha. Seega pigem agressiivsed mehed ei pruugi saada nii palju seksi, kui sooviksid. Ja kui mees veedab naisega vähem aega, ongi oksütotsiini defitsiit.
Mitmed teist võivad ruttu mõelda: mul on kõik ok. Sama vastus, mida ütleme automaatselt, kui keegi küsib: kuidas läheb? Aga küsides endalt “kas ma olen rahul” või “olen ma õnnelik”, vastavad paljud tõenäoliselt midagi muud.
Me saaksime olla palju edukamad, kui pööraksime kirjeldatud mudeli ümber. Kui on hea suhe, on ka lapsed õnnelikumad ning tervemad. Kui kodus on hästi, on meie immuunsüsteem tugevam, tuleme paremini toime stressiga, tarvitame vähem mõnuaineid, magame paremini, oleme loomingulisemad, positiivsemad jne. Selline juht ja töötaja oleks iga ettevõtte unistus.
Autor: Kadri Sakala, Sertifitseeritud Imago suhteterapeut ja koolitaja
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Äripäev, 30. oktoobril 2017
