Olin ühte suhtesse minnes nii armunud, et mõne aja pärast oli mind kõrvalt vaadates raske ära tunda. Mängisin kedagi teist, enda arvates paremat Tiitu, sest uskusin, et nii meeldin ma naisele veelgi rohkem. Nüüd ei viitsi ma enam ammu mingit kelbast ajada, olen aus nii enda kui partneri vastu ja ütlen välja, mida ma suhtest ootan või kas ma üldse suhet soovin, kirjutab Tiit Trofimov oma raamatus „Lõpp on algus“.
See oli minu jaoks üks suuremaid suhetega seotud õppetunde – kui saad kellegagi tuttavaks, ole algusest peale see, kes sa päriselt oled. Inimene jaksab umbes kaks, heal juhul kolm aastat kedagi teist mängida, aga siis hakkavad maskid langema. Keegi ei jõua lõputult maski ees hoida, sest sa oled ju pidevalt iseendaga konfliktis ja surud oma tõelist mina maha.
Kui sa lõpetad lolli mängimise ning oled aus iseenda ja oma partneri vastu, on see üks suuremaid läbimurdeid su elus. Kui sa tunnistad, et jah, minu sees on palju viha, jah, minu sees on palju kurbust ja armukadedust, saab sellest hetkest alates kõik ainult paremaks minna. Tunnistamine on esimene samm, edasi saad hakata oma sisemaailmaga tegelema. Kui su partner on teadlik inimene, kes sind nendes protsessides toetab, jõuate koos täiesti uude ja palju paremasse suhtesse.
Kui teisele poolele sinu tõeline pale ei meeldi, siis ei saa talle seda pahaks panna, sest ta armus ju kellessegi teisesse. Aga kui sa mängid lolli edasi, siis sa ei arene kunagi kuhugi ja jäädki ringiratast samu mustreid mööda käima.
Autor: Tiit Trofimov
Allikas: Tiit Trofimov „Lõpp on algus“, kirjastus Pilgrim
