Õnneliku pikajalise suhte võimalikkus on teema, mida uuritakse kaasaegses psühholoogias aina põhjalikumalt. Kuigi rahuldustpakkuv monogaamne suhe on enamike jaoks ideaal, peavad paljud paarid tõdema, et peale “mesinädalate” perioodi lõppemist imbuvad suhtesse rahulolematus ja konfliktid.
Suhtetreener ja tantraõpetaja Andrew Barnes on avastanud, et tegemist pole siiski paratamatusega, vaid levinud suhtemustri kordamisega, mida kogenud spetsialist nimetab hülgamise-sidumise dünaamikaks.
Austraaliast pärit seksuaalnõustaja Andrew Barnes on suhelnud aastate jooksul sadade probleemsete paaridega ja avaldas hiljaaegu raamatu “The relationship tantra”, mida ta tutvustab ka Eesti seminaridel.
Andrew Barnes järeldas pikaajalise töö põhjal, et enamus inimestest lääne kultuuriruumis kordab suuremal või vähemal määral mittetoimivat suhtemustrit, kus keskseteks teemadeks on hülgamishirm ja sellest tulenev soov teist kõvemini enda külge siduda.
Andrew Barnes avastuse järgi eksisteerib keskmises suhtes kaks osapoolt: vajav ja abivalmis. Vajava inimtüübi uskumussüsteem eeldab, et partner täidab tema soove ja kohandab oma elu ja tegemisi tema järgi, ta paneb vastutuse oma heaolu eest partneri õlule.
Abivalmis inimtüüp on aga hoolitsev ja peab ennast vastutavaks kaaslase tunnete eest. Kui need kaks kohtuvad, ongi esialgu kõik imeline: vajav inimtüüp tunneb, et lõpuks ometi hoolitseb keegi teine tema heaolu eest ja abivalmis tüüp pingutab hoogsalt esimese nimel.
Ajapikku saab aga nende suhe hoopis teistsuguse pöörde ja alguse saab piinarikas protsess, mis lõppeb kas lahutusega või jätkub pikema suhtena, milles reaalselt puudub intiimsus.
Mesinädalate etapp: Ilutulestik ja ebatavaline klapp
Kõik saab alguse nagu filmis: kahe inimese silmad kohtuvad näiteks kuskil üritusel ja nende vahel tekib magneetiline tõmme. Algab stseen viiulimuusika ja ilutulestikuga, millele omakorda järgnevad hommikutundideni kestvad intiimsed vestlused ja jalutuskäigud. Ka seks on hämmastavalt hea!
Aeg möödub fantastiliselt ja osapooled hõljuvad muinasjutumaailmas. Ka partneri puudused tunduvad sel etapil toredad – ei mingit kriitikat valesti pigistatud hambapastatuubi pärast – see tundub isegi armsa originaalsusena! Maailm on justkui päikest täis, kuni mööduvad 6-12 kuud, mil armumishormoonid vaibuvad ja esialgne intiimsus hakkab lagunema.
Võimuvõitluse etapp: Klammerdumine ja ignoreerimine
Selles etapis hakkab abivalmile inimtüübile tunduma, et ta ei suuda vajavat inimest (kelle soovid tunduvad lõputud) õnnelikuks teha ja ta paneb paika vältimise strateegia, et end lahti ühendada vastutustundest partneri emotsioonidest eest. Põhjendades endale vajadust suurema hingamisruumi järele, hakkab ta tegustema viisil, mis võimaldab tal vajavast inimesest eemalduda nii füüsiliselt kui vaimselt.
Nii hakkab algselt abivalmis inimene näiteks rohkem trennis käima, sukeldub arvutimängudesse, nokitseb kuuri all või spirituaalse inimtüübi korral eraldub veelgi põhjalikumalt meditatsiooni ja vaimsetesse praktikatesse. Tegelikult püüab ta sellega vältida oma suhet, sest ei soovi tunda jõuetust suutmatuse pärast täita partneri vajadusi.
Nähes, et abivalmis inimene eemaldub, tunnetab vajav inimene hülgamise ohtu ja üritab partnerit rohkem kontrollida ja endaga siduda. Nüüd, tundes kasvavat lämbumistustunnet, eemaldub abivalmis inimene omakorda rohkem, mis tähendab varasemast veelgi pikemaid õlleõhtuid sõpradega või kalalkäike: nõiaring aina süveneb ja süveneb…
Algab pikk piinarikas võimuvõitluse periood, kus teises inimeses hakatakse nägema vigu: nüüd võib valesti pigistatud hambapastatuub ärritada ja saada isegi tüli põhjuseks. See etapp lõppeb kas lahkuminekuga või suhtega, milles üks on sulgunud ja ligipääsmatu, samas kui teine on ahistav ja emotsionaalselt pealetükkiv.
Dünaamika tekkimise üllatavad põhjused
Sügavamalt hülgamise-sidumise dünaamikat uurides avastas Andrew Barnes, et tegelikkuses ei ole nimetatud suhtestruktuuris inimeste hirmud nii iseenesestmõistetavad kui esialgu võib arvata. Selgus, et vajava inimese tõeline allemotsioon on hirm intiimsuse ees, sest ta kardab tunda haavatavust ja jõuetust, mistõttu valib alateadlikult inimesi, kes pole emotsionaalselt kättesaadavad.
Samal ajal kui hoopis abivalmis inimese puhul on teise eest vastutamise taga tegelikult kartus hülgamise ees, seetõttu tõmbabki teda alateadlikult vajava inimese poole – nii saab ta partneri enda külge tugevalt siduda ja tal on vähem riski maha jäetud saada.
Andrew Barnesi sõnade järgi ei esine hõimurahvastel kirjeldatud suhtemustrit, mistõttu ta on järeldanud, et mittetoimivat suhtedünaamikat õhutavad mitmed lääne kultuuris levinud stereotüübid, mis levivad näiteks filmide ja raamatute kaudu. Nendes lugudes rõhutatakse atraktiivseina just kättesaamatuid mehi ja päästmist vajavaid naisi.
Just sel põhjusel on välja arenenud suundumus, et naised on enamasti vajavad inimtüübid ja mehed abivalmid (kuigi võib esineda ka vastupidist). Naised kipuvad seega panema sageli vastutuse oma heaolu eest meeste õlgadele, samas olles ise võlutud just emotsionaalselt kättesaamatutest vastassoo esindejatest. Meestele omakorda on õpetatud hoolitsema naiste eest ja kõike “korda tegema”, mistõttu mehed armuvad sageli naistesse, kes on abivajavad.
Vanem-laps suhtemustrist välja kasvamine
Lapsena täidavad vanemad meie soove ja on meie heaolu eest vastutavad. Laps-vanema baasstruktuuri jätkamine ongi hülgamis-sidumis dünaamika käivitumise peamisi alustalasid, sest täiskasvanuna kannavad paljud lapsepõlvest tuntud käitumismustri üle oma paarissuhtele ja käituvad nagu peaks partner nende heaolu eest vastutama (või siis vastupidi nemad peavad teise eest vastutama).
Seega tuleks endale teadvustada võimalikku laps-vanem suhtemustris olemist ja saada täiskasvanuks: me peaksime ise täitma enda vajadusi ja oleme endale nö lapsevanema eest, arvab Andrew Barnes.
Tee vabadusse: Hülgamis-sidumis mustri lõpetamine
Kahjustava dünaamika lõpetamiseks tuleks vajaval inimesel võtta vastutus oma emotsionaalse käekäigu eest, muutuda iseseisvaks ja lõpetada partnerilt igasuguste tegevuste eeldamine. Selle asemel tuleks vajaval inimesel oma raskete emotsioonide esile kerkides, nagu hülgamishirm, suhtuda iseendasse armastavalt ja õppida hoolitsema neil hetkedel enda eest kaastundlikult (nagu lapsevanem hoolitseb oma lapse eest).
Abivalmis inimesel tuleks aga õppida end siiralt avama ja rääkida ausalt partnerile oma tõelistest vajadustest kartmata, et need emotsioonid teisele meelehärmi võiksid pakkuda.
“Paarissuhted näitavad kõige paremini ära selle, mis meis ei ole armastavat ja mis vajab tervendamist, seetõttu on suhted hea võimalus kasvada ja areneda, isegi kui nad järgivad hülgamis-sidumis dünaamikat,” arvab Andrew Barnes.
Ideaalis võiks siiski suhtesse astuda ootusteta teise inimese suhtes, lihtsalt selleks, et olles armastusest ja rõõmust täidetud, soovime juba olemasolevat küllust jagada ka kaaslasega. Sellistel alustel on kergem luua suhet, kus armastus pole mitte partnerilt millegi vajamine, vaid ühine seiklus, kus kaks emotsionaalselt iseseisvat inimest teineteist vastastikku toetavad.
Loe lähemalt Andrew Barnesi septembrikuiste loengute ja kursuste koha Tallinnas
Kuula Andrew Barnesi intervjuud R2 saates “Hallo, Kosmos!”
