Need sõnad, mida inimesed pärast lahkuminekut endale ütlevad või milliseid sõnu nad kuulevad, on väga mõjusad ja kannavad sõnumit. Inimesed teavad, et sõnad muinasjuttudes pole tõsi. Kui kuuleme fraasi "... siis elavad nad õnnelikult tänase päevani", teame kõik, et tegelikult ei ole olemas lõpmatut õnne. Võibolla on olemas "tegeliku tänase päevani", "loodetavasti tänase päevani" või isegi "meie-jaoks-ideaalse päevani". Kas poleks suurepärane, kui pärast suhte lõppemist võiks lihtsalt kätt suruda ja öelda: "Aitäh, oli vahva," ja minna siis oma teed? Või hoopis: "Tänan, õppisin sellest suhtest palju," või "Milline vägev seiklus see oli! Ela hästi."
Selle asemel olete suurema osa ajast sügavas leinas ja tunnete, justkui oleks teie pea kohal tume pilv. Kas on teisi võimalusi, mida mõelda või tajuda? Lein on tõeline, aga kas tume pilv peab ikka pea kohal olema?
