On jõuluaeg, aeg, mil päike on pesas ja ööd pikemad kui päevad ja päikesevalgust vaevu ulatub meieni. See on aeg, kus inimliku läheduse ja soojuse vajadus kasvab silmnähtavalt ning sisimad vastuolud tõusevad justkui ei kusagilt pinnale.
On üsna levinud, et liikudes inimteel täiskasvanuea poole ja kihutades sealt täie hooga edasi on paljudel üsna ühine väljakutse. Rohkem või vähem keeruline suhe enesega. See on miski, mille juured on enamasti lapsepõlves. Enesega suhe on ehk üks olulisemaid, sest oleme enesega koos sama kindlalt kui kogu elu lakkamatult tuksuva südamega. Ja seetõttu on see üks olulisemaid suhteid iga inimolendi elus. Nii võib eristada kolme tüüpi suhteid: Suhe Enesega, suhe Teistega ja suhe Maailmaga.
Me märkame üsna selgelt inimest, kes särab ja kellel on enesega hea suhe. Ta on kingitus iga kord kui teda näed. See tähendab, et temalt on palju õppida. Õppida seda, kuidas selle igas hetkes muutuva elu sees endaga head suhet hoida. Päris otsekoheselt öeldes, kuidas olla enda suhtes igal juhul heatahtlik ja õrn. Sellest, kuivõrd me suudame hoolida iseendast, tuleneb ka see kui tundlikud me oleme teiste suhtes ja kui hoolivad. Vastupidises olukorras aga otsime armastust ja aktsepteerimist väljastpoolt ja pisimgi kriitikanoot võib hetkega meid paisata enesehaletsusse ja masendusse ning pühkida koge hea enesetunde olematusesse.
Enesehaletsus pakub kiirelt oma abikätt, öeldes, et ta aitab sul enesest hoolida. Kuid tegelikkuses on see samasugune soolapuhumine nagu globaalne meedia. Enesehaletsuse enesele sõbraks võttes sattume eraldatusesse ja isolatsiooni. Lisaks sosistab ta meile pidevalt kõrva sisse: “Sinu olukord on sedavõrd lootusetu ja nii eriline, et sind ei saa ega oska aidata mitte keegi!”. Nii otsimegi seda armastust väljapoolt, mida enesele ise pakkuda ei oska. Taipamata, et kõige kergem ja puhas rõõm on armastada inimest, kes armastab ise end. See tähendab hakata võtma vastutust ise selle eest, mida koged, süüdistamata oma tunnetes ja olukorras maailma.
Valu kuulub elu juurde ja on normaalne, kannatus on aga valik. Nii õpime kogu elu esmalt märkama seda valikut ja siis valima. Olgem optimistid, sest see on kasulik nii vaimsele kui füüsilisele tervisele ning hoiab ka meile olulisi suhteid. Armastusega on niisamuti nagu andestamisegagi, ei piisa sellest, kui oled seda korra või paar kogenud või teinud. See on pidev valmisolek ja oskus. Elu on nagu reis ja meie oleme nagu kangelased sellel teel, kus pidevalt tuleb valmis olla ootamatusteks. Selleks, et olla oma teel edukas, vajab kangelane aga strateegiat, seda viisi, kuidas võtta oma elukogemuse eest, eneses ja enese ümber vastutust ning kuidas enesest hoolida.
Mida on meil üksteisele anda, kui me ei oska enestele anda. On üsna kurb vääritimõistmine justkui enesest hoolimine oleks egoism. Egoism on hoolimatus teiste suhtes, olukord, kus hoolime enesest enam kui teistest. Kui me aga päriselt hoolime enesest, siis ei lähtu meie käitumine mitte hirmudest, vaid hoolimisest. Hoolitsegem enesega suhte eest nagu kauni lille eest, kes vajab iga päev toitvat mulda, vett ja päikesevalgust. Märgakem oma vajadusi ning tehkem enestele kingitusi.
Hoolides enesest ja järgnedes sellele, kuhu süda kutsub, teeme kingituse ka teistele. Sest neil on üks inimhing, kelle pärast vähem muretseda ja kes mitte ei tühjenda teiste tasse, vaid täidab igaühe oma, kes tema teele satub, kasvõi lihtsalt oma kohaloluga. Meis igaühes peitub hunnitu potentsiaal olla enesele ja elule kingitus. Ja kõik saab alguse praegusest hetkest. Lihtsalt vaata, mida sa vajad, mis oleks sulle kätesaadav kingitus ja võimalda seda endale ja sa märkad, kuidas sinus tärkab tänulikkus ja siiras soov teha kingitusi, kas väikesi või suuri, anda südamest, sest seda teha on hea tunne.
Kaunist jõuluaega, peagi tuleb päike pesast välja ja päevad hakkavad pikenema ja koos sellega ka naeratus meie südames ja suul. Leidkem aega aeglustuda, nii märkame enam ja on lihtsam hoolida.
Jutuvestja Erki Kaikkonen
