Seda lugu kirjutades istun lennukis, tagasiteel Londonist, kus ma osalesin viiepäevasel psühhosomaatilise seksuaalsuse koolitusel. Selle viie päeva jooksul ei saanud ma kuigi palju teada seksuaalsusest, küll aga avastasin sügavuti, mida tähendab ausus enda ja teiste suhtes.
Minu jaoks on kommunikatsioon alati olnud üks olulisematest asjadest suhtes. Mulle on oluline, et asjadest räägitakse, ollakse ausad ja avatud. Naistele on suhtlemine ja asjadest rääkimine tihti palju lihtsam kui meestele: olen korduvalt kogenud, kui raske on meeste jaoks kõigest rääkida!
Tihti ei teata ju ise ka, mis sees toimub. Keegi pole õpetanud enda sisse vaatama ja iseendaga olema. Pigem on igapäevaelu vaid autopiloodil toimimine ja telefon, arvuti, internet, muusika, telekas jne. Need kõik hoiavad meid eemale kontaktist iseendaga. Kui mina ei ole kontaktis iseendaga, kuidas siis saan ma olla tõelises kontaktis kellegi teisega?
Mul on üks sõber, kelle ausust olen ma alati imetlenud. Ta ei karda mitte kunagi olla tema ise ja ta ei hooli teiste arvamusest, ta lihtsalt on see, kes ta on. Ja sellepärast ei meeldi ta paljudele inimestele. Kord temaga telefonis vesteldes hämmastas ta mind jälle oma avameelsusega. Ta ütles: “Katrin, ma olen nii kade, et sa oled nii edukas omal alal. Ja kui ma kuulsin tuttavalt kommentaari teie nädalavahetuse koolituse kohta, siis mul oli hea meel, kui ta seda kritiseeris, minus oli kohe selline kahjurõõm.” Hmm… mõtlesin ma teisel pool toru, mind teeb kadedaks minu sõbra ausus, aga ma ei julgeks seda kunagi talle tunnistada. Inimesed, kes on kadedad või kahjurõõmsad, on ju tegelikult nõrgad ja mitte kellelegi ei meeldi tunnistada oma nõrkusi. Kuid tugevaks teeb meid just see, et me julgeme oma nõrkusi tunnistada, mitte see, et meil on tunded, mis näitavad meie nõrku kohti.
Arusaamatuste asemel
Mulle tundub, et üks meie suurimaid nõrkusi suhetes ongi väljarääkimata jätmine ja mitte lõpuni aus olemine nii enda kui oma partneriga. Mida ma selle all täpsemalt mõtlen? Kujutage ette, et me alustame oma suhteid ilma mängude ja maskideta ning oleme täiesti ausad iseenda ja teiste vastu. Et seda paremini mõista, toon siia näite: oletame, et Mari on suhetes palju haiget saanud ning iga kord, kui ta hakkab kellegagi lähedaseks saama, aktiveerub tema valukeha ja ta tunneb vajadust põgeneda. Näiteks, peale edukat kohtingut ei vasta ta kolm päeva sõnumitele ja väldib kontakti. Temas on suur hirm. Mõne päevaga hirm taandub ja Mari on jälle valmis lühikeseks suhtluseks, kuid kaob peale seda taas.
Maski maha võtmine ja aus olemine tähendaks Mari poolt teistsugust käitumist. Mari võiks Jürile öelda näiteks: “Ma olen oma elus tunda saanud palju mahajätmist ja seeläbi südamevalu. Sa meeldid mulle väga ja ma tahaksin sinuga edasi suhelda, aga mul oleks praegu vaja paar päeva üksinda olla. Ma ei ignoreeri sind, aga mulle on vaja aega. Ja mul oleks äärmiselt hea meel, kui sa näiteks iga päev saadaksid mulle ühe sõnumi, et ma teaksin, et sa oled ikka veel olemas.” Sellisel viisil me väljendame, mida me vajame, ja ka küsime seda teistelt. Keegi ei pea arvama, et me mängime mänge, ning nii ei teki valeootusi. Väga tihti paneme oma mänge mängides ja maske peas hoides teisele inimesele ootused, millest temal aimugi pole, ja seetõttu saame ka tihti haiget ning tekivad arusaamatused.
Loomulikult tuleb mõista, et teisel inimesel on omad vajadused ja ka tema võib neid väljendada, ning samuti on tal võimalus öelda “ei” millelegi, mis pole tema soovide-vajadustega kooskõlas. Mitte keegi teine ei oska lugeda, mis toimub meie sees. Kuid nii aus ja avatud olla on äärmiselt raske. Paljude inimeste jaoks on seal lausa ületamatu takistus. Parem on pea liiva alla peita ja teha nägu, et keset tuba ei seisa “roosa elevant”, ning lihtsalt vaikida ja ignoreerida olukorda, kuni see loodetavasti mööda läheb. Aga üldjuhul ei kao “roosa elevant” mitte kuskile.
Olles aus iseenda ja teistega, ei võta me kelleltki vaba tahet, vabadust valida. Mari jääb oma vajadusi väljendades iseendaks ja annab ka teisele võimaluse ja julguse jääda iseendaks. Kõik otsused peame me tegema enda eest ise, aga neid otsuseid on palju parem teha, kui meil on selgus. Ja siis ei ole meil ka kedagi teist võimalik süüdistada, sest kui on olnud täielik ausus, vastutab igaüks ise oma valikute eest ega tunne ennast sunniviisiliselt mingisse olukorda panduna.
Hirmuta suhtlus
Rääkides aususest, ei saa ma eirata petmise teemat suhtes. Mis siis oleks, kui ma kirele andumise ja petmise asemel läheksin ja ütleksin ühel päeval oma partnerile: “Kallis, ma väga armastan sind ja me oleme koos olnud juba kümme aastat, kuid ma tunnen, et mul on suur soov jagada lähedust ja intiimsust kellegi teisega, keda ma just kohtasin.”? Sest lõppude lõpuks petame me ju tegelikult iseennast.
Selline lähenemine tähendaks hirmuta suhtlemist. Ja see tähendaks, et me võime kaotada selle suhte, kus me oleme, aga ka salatsemise ja petmisega võime me selle kaotada. Vahe on lihtsalt selles, et me oleme jäänud ausaks iseenda ja teise suhtes ning andnud teisele samuti valiku teha oma otsus, teades tõde. Meie ei ole teinud otsust tema eest, lähtudes hirmust ja klammerdumisest.
Samuti on minu arvates vaja olla aus suhte alguses. Kui kaks inimest kohtuvad, võiksid nad rääkida, millised on nende soovid ja vajadused. See ei tähenda, et need on nõudmised, kuid see on pinnas, mille peale ehitada. Kui tihti juhtub seda, et mees ja naine kohtuvad ning veedavad koos aega, ilma kordagi arutamata, millised on kellegi soovid ja vajadused!
Meestele meeldib tihti naistega aega veeta ilma vajaduseta ennast siduda. Naistel on aga tihti kombeks enne esimese vestluse alustamist kujutada ette ühiseid lapsi. Ilmselgelt on kaks sellist inimest täiesti erinevate ootustega ning end ebasiiralt väljendades tekitatakse suur võimalus kogeda midagi ebameeldivat. Seega võiks ju vestlust alustada näiteks nii: “Tere, mina olen Mart. Sa meeldid mulle väga ja ma heameelega tutvuksin sinuga lähemalt. Kuid ma olen alles lahutanud ja seega ei otsi ma praegu püsisuhet, kas see oleks sulle sobiv?” Naine on sellel hetkel valiku ees ja tõesti saab teha otsuse, teades fakte ja mitte elades illusioonis, et äkki see mees ühel hetkel muutub. Sellel hetkel on valik: jah, mulle selline variant praegu sobib, või ei, tänan, ma otsin endale püsisuhet. Nii saab säästa palju aega ja samuti palju südamevalu.
Eriti hästi tuleb paaride avatuse teema välja, tehes tööd inimestega seksuaalsuse teemadel. Paljud inimesed ütlevad, et nad pole mitte kunagi oma partneriga seksiteemadel vestelnud. Seksuaalsust peetakse tabuteemaks ja sellest seega ka ei räägita. Tegelikult võiks iga seksuaalsuhe alata täpselt samasuguse aususega. Kui raske oleks meil küsida oma partnerilt: mida sina vajad või mis sulle meeldib?
Inimesel on kaks põhiseisundit, millel põhinevad kõik teised tunded: hirm ja armastus. Ebaausus, rääkimata jätmine, valetamine jne tulevad hirmust. Andes endale võimaluse olla aus, saad sa ka juurde julgust ja astud sammhaaval eemale oma hirmudest. Mida on sul kaotada? Ainult oma hirmud.
Autor: Katrin Silman
Allikas: Tripurasundari.info
