Aastaringi üheksandal kuul on maakeeli mitmeid nimi: sügiskuu (Maavallas üldiselt), sügisekuu, kanarbikukuu, jahikuu, pohlakuu ning leheminegikuu.
Nimed tähistavad loonas toimuvat: sügiskuul algab sügis, kanarbikukuul õitseb kanarbik, leheminegikuul algab leheminek, jahikuul on aeg jahile minna ning pohlakuul saavad pohlad küpseks.
Septembri kõrval käib laenatud nimedest sügiskuu kohta sent’äbri, mihklikuu ja miklikuu. Kirikukalendris nimetatakse kasupäeva (29.09.) mihklipäevaks, mis on pühendatud juudi usundis peaingel Miikaelile.
Septembri nimi on laenatud vene, rootsi ja saksa keele vahendusel ladina keelest. September on vanarooma aasta 7. kuu ning tähendabki seitsmendat kuud (ld k. septem – seitse).
Sügiskuu nimetusi teistel rahvastel
Rootsi (rahvalik) höstmånad – sügiskuu, Poola wrzesieñ – kanarbik, Leedu rugsëjis – rukkikülvikuu, Horvaatia kolovoz – vankrisõit, lõikuskuu, Ukraina serpen – sirbikuu.
Hõimurahvastel: Komi kötð – jänes, Ersa tashtamkov – varumisekuu, Mari idõm – rehealune, Soome syyskuu – sügiskuu.
Ilmamärkide järgi pole enam mingit kahtlust – sügis on ulatanud suvele käe. Lühemad ja jahedamad päevad, kollakaks kiskuvad metsad, kirgaste tähtedega kaetud öötaevas, küpsed viljad ja kõikjale ulatuv nukravõitu sügishõng kõnelevad enda eest.
Sügiskuu ilmade järgi on arvatud eelolevat talve. Äike lubab sooja sygist. Kui linnud pole kuu lõpuks ära lennanud, kestavad pehmed ilmad jõuludeni. Soe sygiskuu ennustab pikka talve, jahe kuu aga lyhikest talve. Sygiskuu paguvesi (mõõn) tõotab randlastele aga hästi kylma talve.
Sügiskuu pühad
Eestimaa asub naiselikul draakonijoonel, kus on ka meie koduplaneedi kolmas silm
Eestimaa iidsed väepaigad, mis annavad energiat ning toovad tervist ja elujõudu
