Sinu tunded on kui lained, millesse sukeldud, milles ujud ja millel surfad. Sinu tunded on energia, nad on Sinu eluks vajalik vesi, sest nemad annavad Sulle jõudu elamiseks, värvivad Sinu maailma ja läbi nende Sa lood ning kasvad.
Sügav vaikus Sinu sees on väsimus, kus tundeid ei ole, mõtted jooksevad, kuid siis jäävad ka nemad vait ja Sa kukud veel sügavamale enda sisse. Sa kuuled kui räägitakse, tead sõnu ja tegutsemisteid, kuid Sa ei reageeri, ei lase tunnetel end kaasa viia, Sa ei haaku eluga – oled kohal, kuid enda sees peidus/ vangis/ suletud. Sa oled väsinud kõigest, Sa ei taha enam iseenda elus kohal olla, sest siis Sa “pead”, kuid Sina ei taha teha enam mitte ühtegi sammu, sest selle jaoks tuleks Sul otsustada, valida ja käivituda – kuid just seda Sa tõesti sel hetkel ei jaksa.
Lülitades oma tunded välja, jätad Sa ise ennast ilma eluks vajalikust energiast, mis Sulle jõudu annaks ja liikumises hoiaks. Sinu sees on lühis. Sa muudad end kui tunneteta robotiks, kes masinlikult täidab rollist tulenevaid kohustusi, sest vaid nii oled Sa selleks võimeline.
Mida tähendab “Mina pean” Sinule isiklikult? On see tegevus, koht, olek? Mida see teadmine Sulle peale surub? Milliseks Sa muutud? Milline Sa olla ei saa?
Oma suhetes oled Sa teiste inimestega seotud, sest muidu oleksid üksi ja eraldi. Suhtes olles, aga oled teisest sõltuv, Sa toetud ja toetad, Sa oled ja lood ka teise jaoks ja pärast. Suhtes olles oled rollis, millele on ootused, millel on omad joonised, lahendused ja tasud. “Mina pean” tähendab seda, et Sina ei saa oma rollis või seotud rollides olla Sina ise, sest Sa ei saa oma elus/ suhtes seda, mida tegelikult vajad, et oma rollis end hästi tunda ja selles püsida. Sa “pead” üha uuesti tegema midagi, mida Sa teha ei taha või “pead” üha uuesti olema keegi, kes Sa tegelikult ei ole ning Sa koged üha uuesti tundeid, mida Sa enam tunda ei jaksa.
Sügavasse vaikusesse astumise tõukeks oli rollipartneri tegu või sõna kohas, kus teadsid, et Sa jääd millestki Sinule olulisest ilma ning Sina “pead” edasi olema ja see, et Sind ei toetatud just sel hetkel, saatis Sinule olulise tähtsusega signaali, et Sina ei ole teise inimese jaoks nii oluline, kui Sinul on vaja olla, et end turvaliselt tunda. Kohas, kus teise tegu või sõna oleksid Sind toetanud, valis tema teise tee ning Sinu sees kasvasid jälle tunded, see ei olnud esimene kord, milles Sina ei jaksa enam ujuda, aga Sa ei julge enam teist usaldada iseennast hoidma, sest pead ennast tema eest kaitsma, kuna tema hoolimatus tegi Sulle haiget ja Sa ei suuda ennast avatuna hoida vaid sulged ja lähed vaikuse poole, kus teine inimene ega tundelained Sind kätte ei saa.
Olid kohas, kus mõistsid, et kui oleksid sellest suhtest ja rollist väljas olnud, siis Sa ei oleks teisele inimesele toetunud ja oleksid sõltumatu teise võimest Sinu tundeid mõjutada. Kuid ometi seisad Sa siin, kus lootsid ja uskusid, et teine kannab Sind hetkel, kui Sina pead tegema seda, mida Sa ei taha ning Sa tead, et jääd ilma sellest, mida Sa soovisid – ja nüüd möllavad Sinu sees tunded, sest Sina pead ise leidma lahenduse ja ise ennast kandma. Teise inimese sammus oli Sinule sõnum, et Sa ei ole tema jaoks oluline, et teine võitleks selle nimel, et Sinuga koos olla st ta ei pingutanud, et Sina saaksid vanal moel rollis edasi olla. Teine lasi Sinust justkui lahti, andis Sind vabaks ja see hirmutab Sind nii, et tahad vana tagasi, kuid ometi tunned soovi edasi minna. Sa ei julge muutuda, et vanast lahti lasta ja uuena uuel moel edasi astuda, et võtta vastu see, mis tuleb ja olla muutununa muutunud rollis.
Sa tead, et teist inimest ei saa muuta ega sundida muutuma, Sinul endal tuleb seda teha ja kui vaja, lasta ka oma rollist lahti. Kuid kogu draama põhjus on see, et Sa ei taha/suuda või ei saa oma rollist loobuda. Sa hoiad kinni oma uskumustest ja vajadustest, et Sind hoidvad ja toetavad lahendused tulevad läbi selle suhte, just selle inimese kaudu. Sa tunned hirmu, et kui Sa astud oma sammu, siis ei ole Sina ega miski muu enam endine, ka roll võib kaduda.
Kuidas ja kes oled siis Sina? Sinu sees on varjatud võimuvõitlus rollis püsimise nimel, sest aegajalt ujud Sa pinnale ja kuulad, kas kõlab repliik, mis näitab, et teine on Sind mõistnud ja ennast muutnud ning siis saaksid Sa taas endale tundeid lubada. Kui repliiki ei kõla, siis vajud Sa üha sügavamale tardumuse sisse.
Kui jääd vaikusesse, kuulamata iseennast, otsimata ja loomata kontakti Maailmaga, julgemata astuda tunnetelainetesse, siis võid küll omada diagnoosi ja kanda seda uhkusega, kui koormat. Võid küll otsida uusi inimesi, kellele rääkida, mis Sinuga on, kuid seni kuni Sa tegelikult ei vaata otsa sellele, mis oli ja ei sõnasta ega ütle välja seda, mis Sinul päriselt vaja on, et ennast oma elus hästi tunda, ei astu Sa tunnete vaikusest välja, sest Sina ise hoiad ennast selle sees, sest Sina ise ei taha ennast liigutada, sest siis tuleb Sul endal astuma hakata.
Lahendus on küsimises ja sõnastamises, sest oma sisemuses tead Sa täpselt, mida Sinul vaja on, et oma elus ennast hästi tunda. Sõnasta seda lauset seni, kuni jõuad täpse mõtteni ja lausu seda nii kaua kõva häälega, kuni Sa mõtled sellele lausele kogu oma olemusega kaasa. Kui võimalik siis lausu seda inimesele, kelle tegu või sõna oli tõukeks, et Sa ennast välja lülitasid. Sina ise saad aru, miks Sul oma rollis tegelikult halb olla oli, mida Sina seal teha ei saanud vaid pidi tegema, sest selle suhte energeetika oli tegelikult juba pikka aega paigast ära olnud.
Sõnu lausudes hakkad enda eest võitlema, tõused taas jalgadele, et leida enese jaoks õige lahendus ning siis tulevad tundelained ja Sina ärkad üles, sest lubad endal uuesti tundeid tunda ning just nende jõul ja toel tõused Sa üles, astud vaikuse kookonist välja ja reageerid elusana. Mis iganes rollid Sinu elus olemas on, siis enne neid ja nende sees oled Sina alati iseendana olemas. Tunnetest leitud energia jõul teed otsuse, kas jääda oma rolli või astuda sellest välja ning Sa ei ole enam enda sees “Ma olen vaikuse sügavusse sukeldunud” vaid Sa oled “Mina olen Elu!”.
Liikvele minnes võtad Sa oma elu vastu sellisena nagu see on, leiad julguse ja jõu ise enda eest hoolitseda, luua turvatunne, kaitsta ja armastada iseennast just sellisena nagu Sina seda oled – IMELISE INIMESENA!
Autor: Marianne Umborg
A
