Mida südamega kooskõlas elamine õigupoolest tähendab? On see uusvaimsuse järjekordne loosung? Kuidas südame kuulamine käib? Millist meelt peaksin siin arendama: muutma teravamaks oma kuulmist, parandama nägemist, timmima tundlikumaks puudutamist? Ja kuidas siis on, kui ma olen tõepoolest ühenduses oma südamega – kuidas ma selle ära tunnen? Püüan kõikidele nendele küsimustele vastata.
Minul küll probleeme pole!
Holistilise regressiooni terapeutide õppekavas on südamemoodul, kus käsitletakse kõike südamega seonduvat, muu hulgas tänulikkust, andestamist, kaastunnet, usaldust, armastust ja avatud südamega elamist. Mäletan selgelt, kuidas ma enne seda moodulit oma grupikaaslastele ütlesin: “Ükskõik mille muuga, aga südame avamise ja armastamisega minul küll probleeme pole! Ma olen kõigile, kellele vaja, andestanud. Ma olen õnnelikus suhtes, mis tähendab, et ma oskan piisavalt hästi armastada.” Kui neli õppepäeva läbi said, siis neli järgmist päeva ma oksendasin ja mu keha põles kõrges palavikus. Ajaga sai aina selgemaks, et tegelikult ma ei tea, mida tähendab andestamine, ma ei julge teisi inimesi endale lähedale lasta, enamasti on mu süda lukus ja armastamise asemel ma kontrollin ja manipuleerin. Ja kõige selle juures olen enda vastu armutult kriitiline.
Kogemine on oluline
Meie igapäevakeel on tiine igat sorti südame kohta käivatest väljenditest: seda, kes on lahke, kirjeldame kui “suure südamega” inimest; kes käitub meiega inetult, on “südametu”; rõõmu korral kargab me süda lakke; kui kallis inimene meid petab, on me süda murtud, tilgub verd või lausa lõhkeb. Nii me räägime. Aga enamasti pole meil õrna aimu, kuidas me süda end tegelikult tunneb. Südamest rääkides ongi oht jääda pinnapealseks, kaunisõnaliseks. Kui tahad oma südamega tõeliselt ühenduses olla, tema tarkusest osa saada, pead kogema ja iga päev harjutama. Siin sõnadest ei piisa.
Holistilises regressiooniteraapias on lisaks vestlusele seansi osaks rännak – klient on pikali, silmad suletud, ja rändab muutunud teadvuse seisundis oma sisemaailmas. Pikali ja silmad suletud sel põhjusel, et nii töötab aju aeglasemalt, meil on lihtsam ratsionaalse mõistuse haardest välja libiseda ja alateadvusega koostööd teha. Miks siin alateadvust vaja on? Enda sügavate kihtide uurimisel ei ole mõistus väga hea abimees – ta kipub kinni hoidma tuttavast ja turvalisest. Kui oleme milleski korra juba ebaõnnestunud või kui mõni olukord on meile haiget teinud, tundub mõistuse jaoks selle olukorra veelkordne kogemine täiesti rumal mõte. Meil tekib hirm, me toimime nii, nagu oleme siiani teinud või nagu on lihtsam. Või loobume hoopiski. Alateadvuse ja südamega koostööd tehes saame end palju sügavamalt ja erinevate nurkade alt uurida.
Mida ma olen koos oma klientidega südame kohta teada saanud?
Süda on nii elutu?!
Alustuseks palun kliendil kujutleda, et ta seisab oma südame ees ja lihtsalt vaatleb seda. Vahel piisab ühest pilgust, et aru saada: süda on omaniku poolt unustatud, ta on räsitud ja energiast tühi. Alateadvus suhtleb meiega sümboolsete piltide abil – nii näitab ta sellistel puhkudel südant, mis on krimpsus nagu mädaõun, mille pinnal veritsevad haavad või mis on raudvitstesse või okastraati mähitud. Needsamad inimesed, kes vestluse ajal tugitoolis istudes räägivad südamehääle kuulamisest ja südame kutsele järgnemisest, tahavad nüüd põgeneda, sest vaatepilt valmistab pettumust. “Mu süda on nii elutu!” “See ei ole minu süda – ma ei taha talle lähemale minna. Lähme siit ära!” – “See on sinu süda,” tuleb mul kliendile öelda. “Kui sa praegu ära lähed, jätad oma südame hätta. Keegi teine ei saa teda aidata.”
Kuidas küll saab räsitud ja energiavaene süda meile teed juhatada? Kuidas saame tema juhatust kuulda võtta, kui me ei julge oma südamega isegi silmitsi seista?
Loomulikult on ka teistsuguseid rännakuid, kus kliendi süda on ilus, elus, täis jõudu ja energiat ning “töötab nagu kellavärk”. Sellisest südamest saame julgelt kui tahes sügavale uurimisretkele asuda.
Räägime südamega ja teeme talle pai
Kiiresti arenev teadusharu energeetiline kardioloogia ütleb, et südamel on oma närvikeskus, tänu millele suudab süda ümbritsevast väljast infot vastu võtta, infot tõlgendada, uut õppida ja mäletada. Üle maailma on tehtud suur hulk katseid, mis tõestavad, et süda tõesti kuuleb, kui me temaga räägime. Ta reageerib meie sõnadele. On teada, et süda kiirgab elektromagnetlaineid ja ka nende lainete kvaliteet sõltub muuhulgas sellest, kuidas me iseendaga ja oma südamega käitume – kas pöörame armastavat tähelepanu või kritiseerime ja kurjustame.
“Kallis süda, nüüd ma näen sind. Mul on kahju, et ma pole osanud sinu eest hoolt kanda. Ma olen sulle väga tänulik, et oled mind nii kaua nii tublisti teeninud.” Ma usun, et need on sõnad, mida me süda kuulda tahab.
Muidugi valmistab see pettumust, kui selgub, et oled oma südame ära unustanud. Aga meile pole ju keegi südamega suhtlemist õpetanud! Võib-olla on su süda kogenud hülgamist või reetmist, võib-olla on su südame pimedates soppides unistusi, mis pole kunagi päevavalgust näinud, aga nüüd on võimalik seda muuta. Ära siis ole enda vastu kriitiline, ole hell ja näita üles kaastunnet (süda ju kuuleb!).
Rännakul teemegi südamele pai, puhume valusale kohale peale, määrime haavadele tervendavat salvi ja lubame südamele, et edaspidi kanname tema eest paremini hoolt ja võtame teda kuulda. Algus on tehtud.
Tee südameruumi on täis takistusi
Suur osa religioone ja vaimseid praktikaid räägivad sellest, et inimese südames on üks salakamber, südame püha ruum, kuhu talletame kõik kogemused ja mälestused. Eesmärgiga end sisemiselt puhastada ja tervendada on seda püha ruumi preestri või šamaani juhendamisel tseremooniate käigus juba aastatuhandeid uuritud. Võtame meiegi oma seanssidel selle uurimisretke ette.
Sageli on teekond südame pühasse ruumi täis takistusi: küll on seal sees kottpime, küll haiseb kummaliselt, teinekord kaob põrand jalge alt või laguneb südamesse viiv trepp. Needki on alateadvuse poolt saadetud sõnumid. „See on nagu õudusfilm, kuhu ma võin kinni jääda!” võttis hiljuti selle teekonna kokku üks mu klientidest. Ma imetlen inimeste vaprust hoolimata hirmust ja esile kerkivatest takistustest ikkagi oma kõige sügavamaid kihte ja pimedamaid nurki uurida. Palju lihtsam oleks asi katki jätta ja vanaviisi edasi elada. Eks sedagi juhtub: enne, kui ma jõuan midagi julgustavat öelda, on klient oma südamest väljas, voodil istukil ja pääsemise üle rõõmus. “Ära mine ära!” palun ma teda. “See on sinu süda, ainult sina saad midagi muuta. Kui sa ei võta midagi ette siin ja praegu, kujutluses, kus kõik on võimalik, kuidas jaksad oma igapäevaelus muutusi teha?”
Belgia kirjanik ja filmitegija Baptist de Pape on tabavalt öelnud: “Teekond peast südameni ei ole lühike ega lihtne, aga see tee juhib su lõpuks sinu saatuseni.”
Südame tervis
Inimene usub, et just südames asub kogu valu ja vaev, kõik haiget saamised ja pettumused. Süda on ju see, mis igatsusest valutab ja valust lõhkeb. Eks see muudabki uurimisretke südame pühasse ruumi hirmutavaks. Pole ju sugugi lihtne minevikuvalule ja sügavale peidetud emotsioonidele otsa vaadata! Oleme harjunud oma tundeid eitama ja peitma, sest tunnete väljanäitamine teeb meid haavatavaks ja nii paistame nõrgad.
Lääneriikides troonib surmapõhjusena esikohal südameatakk ehk müakardi infarkt, mida energeetika keeles nimetatakse energiaplahvatuseks. Kogume oma südamesse hirme, valu ja rahuldamata vajadustest tulenevat pettumust ja kibestumist ning kasvatame südame ümber kõrge barjääri, et oma vaevas südant natukenegi kaitsta. Kuid see barjäär ei lase armastuse energial liikuda. Armastus aga on südame toit. Kui armastuse energia vabalt voolata ei saa, koguneb südamesse ülemäära palju pinget, süda ei pea ühel hetkel enam vastu ja võib juhtuda, et “plahvatabki”.
Kui lööd internetti märksõna “südame tervis”, saad küll ohtralt nõuandeid toitumiseks ja toidulisandite tarvitamiseks ning hoiatusi alkoholi, tubaka ja kolesterooli kahjulikkuse kohta, kuid sellest, et südant räsivad ka allasurutud ja peidetud emotsioonid, pole sõnagi. Kui tahame tõepoolest südamehaiguste põhjusi mõista ja neid haigusi ennetada, peame aru saama, mis takistab armastusel meie südames voolamast. Meil ei jää muud üle, kui oma hirmudele ja minevikuvalule otsa vaadata ning emotsioonid vabastada. Sest kui me seda teha ei julge, ei pääse me ligi ka armastusele.
Südameruumi muutmine
Nüüd, kui oleme südameruumi jõudnud, on järgmine küsimus: “Mida su süda vajab, et tunda end paremini?” Enamasti vajab süda kõigepealt avarust ja õhku. Klient lükkab oma südameruumi seinad kaugemale (kujutluses on kõik võimalik!) ja teeb aknad lahti, et värsket õhku saada. Seejärel sisustab ta oma salakambri nii, et tunneks end seal kindlalt, turvaliselt ja mugavalt. Iga inimene vajab kohta, kus ta võib end lõdvaks lasta, kus ta ei pea maadlema igapäeva kohustustega ja teiste inimeste ootustega. Südameruum võiks ju selline koht olla? Mu vastuvõtul on käinud kliente, kelle jaoks nende süda on ainuke paik siin maailmas, mida nad saavad nimetada oma kohaks, kus neil on võimalik omatahtsi olla ja toimetada.
Mida mu klientide südamed veel on oodanud? Kindlasti rohkem puhkust (see pole vist kellelegi uudiseks), vaikust, omaette olemist, looduse nautimist, rohkem rõõmu, kergust, mängu, inspiratsiooni, kirge, loomingut. Mida sina teed juba täna selleks, et oma südamele tema heaolu ja tervise jaoks vajalikku pakkuda?
Mida sa tegelikult tahad?
Inimesed räägivad tõelisest minast, aga kui küsin neilt, mida nad tegelikult tahavad, mis teeb neid õnnelikuks, millist muutust nad oma ellu soovivad, saan sageli vastuseks midagi pinnapealset, vahel ka ainult õlakehituse. Nendele küsimustele ongi väga keeruline vastata! Mõistus tahab olemasolevast minapildist kinni hoida. Kes ma siis olen, kui vanast tuttavast Minast lahti lasen? Kuidas peaksin oma eluga edasi minema? Enesearengu guru Anthony Robbinsi sõnul on vanast Minast lahtilaskmine omal moel võrreldav suremisega. See ongi hirmutav!
Rännakul südames viibides on säärastele küsimustele lihtsam vastata, sest oma isiklikus südameruumis saame olla enda vastu üdini ausad. “Mida su süda vajab?” – selle küsimusega läheme läbi mõistuse loodud kaitsekihtidest nagu “ma peaksin”, “ma ei tohiks”, “see ei sobi”, “nii ei tehta” ning pinnale saab tõusta see, mis on päriselt tähtis. Selle küsimusega avame ukse ka allasurutud emotsioonidele, et need lõpuks ometi vabaks päästa.
Üks laste leinanõustaja kirjutas, kuidas tema oma töös südame abi kasutab. Lapsed teadupärast õpivad täiskasvanute pealt, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Kui sureb lähedane inimene, tuleb iga hinna eest tugev olla ja vastu pidada, oma emotsioone ei tohi välja näidata. Laps ju ei tea, et see on vaid pealispind, mask. Et selle õpitud maski taha pääseda ja sees mässavale meeletule kurbusele väljapääsu võimaldada, ütleb leinanõustaja lapsele: “Kallis laps, pane nüüd silmad kinni ja ütle mulle, mida su süda tahab”.
Miks me neid maske kanname? Sest nii tundub lihtsam, vähem häiriv, vähem valus. Ma toon teraapiast mõne näite. Klient ütleb vestlusel, et ta ei tahagi end kellegagi siduda, ta tahab vaba olla sest vabana on palju parem elada. Iseenesest on see normaalne, sest igaühel on õigus oma elamise viisi üle otsustada. Aga kui mina seda klienti vaatan, väljendab tema kehakeel kõike muud kui vabadust. Ka on tal väga keeruline oma tundeid ja vajadusi väljendada. Rännakul selgub, et inimese südames on suur hirm end siduda, hirm oma süda teisele inimesele avada ja lubada end armastada, sest lapsepõlvest pärit uskumused nagu “mul ei ole õigust õnnelik olla” või “kõik suhted teevad haiget” lihtsalt ei lase. Me ei pruugi aru saada, et teeme mingeid otsuseid hirmust, mitte armastusest.
Või teine näide. Kuulen sageli lapsepõlves emotsionaalset või füüsilist vägivalda kogenud inimeste suust: “Ma olen mineviku selja taha jätnud, olen oma vanematele kõik andestanud.” – “Hästi. Sa oled praegu oma südameruumis. Kas sa võiksid sinna kutsuda ka oma ema?” – „Ei! Ma ei usalda teda, ta toob endaga kaasa liiga palju valu.” Tuleb veel palju tööd teha, et sõnadest kaugemale jõuda ning suuta tõeliselt lahti lasta ja andestada. Perekonstellatsioonis, meetodis, mida rakendatakse perekonna ja suguvõsa mõju uurimiseks, on üks väga kaunis väljend: “Ma annan sulle koha oma südames.” Kellele siis veel kui mitte oma vanematele? Kuidas muidu saame öelda, et oleme andestanud ja lahti lasknud? Kuidas muidu jaksame enda eluga edasi minna?
On veel üks inimene, kel peaks olema kindel koht me südames: see väike tüdruk või poiss, kes mäletab hästi mineviku haiget saamisi ja ilmajäämisi, pettumuse ja hirmu. See laps elab ikka veel meie sees, ta on meie sisemine laps. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten on öelnud, et lapseks olemine tähendab õigust saada tähelepanu, hoolt ja armastust, õigust olla nõrk ja haavatav ning oma tundeid väljendada, õigust lasta vanematel ennast kätel kanda. Kuid nii hästi läheb vähestega. Laps, kes ei koge piisavalt hoolt ja armastust, peab lapsepõlve varakult katkestama ja kiiresti täiskasvanuks saama. Emotsioonid tuleb alla suruda, sest lapse enda sees ja tema ümber pole midagi, mis tema nõrkust kannaks. Täiskasvanuna maadleb selline inimene hoolimata välisest tugevusest ja hakkama saamisest madala enesehinnanguga.
Me loome rännakul sisemise lapsega kontakti, uurime, millest ta unistab ja millest kõige rohkem puudust tunneb ning seejärel anname lapsele seda, mida ta vajab. Nendes kohtumistes võib olla palju kurbust ja ängistustki, aga neis on alati ka mingi sügav ilu, vägi. “Ma ei jäta sind enam kunagi üksi,” lubame oma sisemisele lapsele. “Ma luban, et kannan sinu eest hoolt. Nüüdsest on sul alati koht minu südames.” Teda aidates ja tervendades tervendame ka iseennast.
Nagu oleks koju jõudnud
Oleme jõudnud südamerännakuga lõpusirgele. “Kuidas sa end nüüd tunned, kui oled oma südamega ühenduse loonud?” küsin klientidelt. “Nagu oleks koju jõudnud.” Südamel on palju viise, kuidas ta meile märku annab, et oleme millegi oluliseni jõudnud: meid haarab entusiasm, elevus, rindkere muutub soojaks, käed muutuvad soojaks ja surisevad, keha muutub kergeks. Mõni klient ütleb, et tal on tunne, nagu oleks tiivad selga kasvanud. “Oh, ma pole ammu enam nii sügavalt hingata saanud!” “Igas mu rakus pulbitseb energia.” Need on vaid mõned näited kehalistest muutustest.
Võib-olla oled näinud sufi pöörlejaid. Hoolimata suurest pöörlemise hoost püsivad nad tasakaalus, nad on täielikult iseenda keskmes. Just nii võiksid end tunda, kui oled oma südamega ühenduses. Su jalatallad toetuvad tugevasti vastu maad, su selg on sirge, su vaimne selgroog on tugev ja kannab sind. Nii suudad mis tahes olukorras, ka kõige keerulisemas, kohale ja rahulikuks jääda. Hoolimata sellest, kas pöörled parasjagu ise või pöörleb maailm su ümber, oled enda keskmes ja tead kindlalt, et võid ennast usaldada.
Just see on olnud minu kõige suurem õppetund: enne, kui julgen teistele inimestele oma südame avada, neile andestada ja endi armastada, pean kõigepealt õppima usaldama iseennast. Kas ma oskan seda täna? Ma usun, et midagi olulist olen ära õppinud. Vähemalt ei karda ma enam oma emotsioone – julgen nutta, kui miski mind haavab, või vihastada, kui keegi häbematult mu varvastel tallab. Igal juhul julgem ma oma vajadusi väljendada. See on oluline, et saaksin olla siiras ega peaks teesklema ja end pidevalt teiste inimete ootustele kohandama.
Ennast usaldades on palju lihtsam ka elu ja teisi inimesi usaldada. Sa saad läheneda inimestele uudishimulikult ja avatud südamega ning uskuda, et elu toob head.
Kas ma julgen nüüd elu kahtluseta usaldada? Kas ma julgen oma südame kallitele inimestele lõpuni avada, et armastus saaks takistusteta voolata? Kas ma kirun end nüüd vähem ja olen enda vastu kaastundlikum? Kõike seda ma alles õpin. Ma usun, et nii oluliste asjade õppimine kestab kogu elu.
Kokkuvõtteks
Hea lugeja, su süda on sinu hea kaaslane. Uuri teda tähelepanelikult, räägi temaga hellalt ja kaastundlikult. Küsi oma südamelt, mida ta vajab, et end veel paremini tunda ja täna teda, et ta on sind nii truult teeninud. Harjuta seda iga päev.
Kui tee südamesse on selge, saad ette võtta mis tahes teekonna välises maailmas. Nüüd on su siht selgem, teekond on tähendusrikkam ning sina ise ehedam ja enesekindlam. See on väga väärtuslik pagas.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: Joogateraapia.ee
Vaata ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kadi Küti raamatut “Ärevuse vari”.
