Mul on au täna, siin teiega, viibida ühe maailma parima ülikooli lõpuaktusel. Mina ei lõpetanudki kolledži. Kui aus olla, siis see moment ongi minu lähim side ülikooli lõpetamisega. Täna ma tahan teile rääkida kolm lugu oma elust. Just niimoodi. Ei miskit suurt. Lihtsalt kolm lugu.
1. Esimene lugu räägib punktide ühendamisest.
Ma langesin peale esimest kuut kuud Reed’i Kolledžist välja, kuid jäin peale seda veel 18-ks kuuks vabakuulajaks, kuni ma lõplikult ära tulin. Niisiis, miks ma välja langesin?
See algas enne kui ma sündisin. Mu ema oli noor, vallaline, viimast aastat ülikoolis käiv tudeng ja ta otsustas mind adopteerimiseks ära anda. Ta oli väga veendunud selles, et mind peaks adopteerima keegi, kes on ülikooli lõpetanud. Kõik oli juba valmis ja korraldatud, et minu sündides adopteerivad mind üks advokaat ja tema naine. Ainult, et kui mina välja vupsasin, otsustasid nemad viimasel minutil, et nad tahaksid tõeliselt hoopis tüdrukut. Nii et minu vanemad, kes olid ootenimekirjas, said keset ööd telefonikõne, kus küsiti: “Meil on siin üks ootamatu poisslaps, kas te tahate teda endale? Nemad vastasid: “Muidugi!” Mu bioloogiline ema oli hiljem teada saanud, et mu ema ei olnud ülikooli ja mu isa keskkooli lõpetanud. Ta keeldus lõplikele adopteerimispaberitele allkirjastamisest. Ta andis järele paar kuud hiljem, pärast seda kui mu vanemad olid talle lubanud , et mina ühel päeval kolledži lõpetan.
Ja 17 aastat hiljem ma läksingi kolledžisse. Kuid ma valisin naiivselt sellise kolledži, mis oli peaaegu sama kallis kui Stanford ja kogu mu töölisklassist vanemate säästud kulusid minu õppemaksule. Peale kuut kuud ma ei suutnud enam selle asja väärtust näha. Mul polnud aimugi, mida ma tahan oma eluga peale hakata ja ammugi polnud mul aimu sellest, kuidas kolledž mind selle välja selgitamisel aidata saaks. Ja seal ma siis olingi, kulutades seda raha, mida mu vanemad terve elu kõrvale pannud olid. Seega ma otsustasin lasta end välja kukutada ja uskuda, et kõik loksub paika. Sel ajal tundus see suhteliselt hirmutav, kuid ajas tagasi vaadates, oli see üks parimaid otsuseid, mida ma teinud olen. Sellest hetkest alates kui ma välja langesin, ei pidanud ma enam ettenähtud ja mulle mitte huvi pakkuvaisse loengutesse minema ja ma sain hakata osa võtma neist, mis mulle huvitavatena näisid.
Kuid kõik ei olnud nii lilleline. Mul ei olnud ühikatuba, nii et ma magasin sõprade juures põrandal, ma tagastasin tühje coca pudeleid viiesendiste vastu, et toitu osta ja ma olin valmis kõndima iga pühapäev 7 miili läbi linna , et saada kasvõi üks korralik eine Hare Krisha templis. Ma nautisin seda. Ja enamus asju, mille otsa ma oma uudishimulikkust ja intuitsiooni järgides koperdasin, kujunesid hiljem hindamatuks. Lubage ma toon siin ühe näite:
Reed’i Kolledž pakkus sel ajal ehk parimat kalligraafia õpetust terves riigis. Terves ülikoolilinnakus oli iga poster ja silt sahtlil ilusas käsitsi kirjutatud ja kujundatud kirjas. Kuna ma olin välja kukkunud ja ei pidanud tavaloengutest osa võtma, otsustasin ma osa võtta kalligraafia tundidest, et õppida, kuidas seda teha. Õppisin kirjastiilide kirjapilti, kuidas mängida erinevate tähekombinatsioonide vahele jääva ruumiga ja ka seda, mis teeb heast trükikunstist suurepärase. See oli ilus, ajalooline, kunstiliselt rafineeritud viisil, mida teadus ei suuda edasi anda. Ja mind võlus see.
Sel kõigel ei olnud lootustki mingisuguseks praktiliseks rakenduseks minu elus. Kuid kümme aastat hiljem, kui me parasjagu kujundasime esimest Macintosh’i arvutit, tuli see mulle uuesti meelde. Ja me disainisime selle kõik Mac’i. See oli esimene ilusa tüpograafiaga arvuti. Kui ma poleks kunagi sellest loengust osa võtnud, ei oleks Mac’il iialgi niipalju erinevaid kirjaliike. Ja kuna Windows lihtsalt copys Mac’i, siis tõenäoliselt poleks neid mitte ühelgi personaalarvutil. Kui ma poleks kolledźist välja kukkunud, siis ma poleks ka sinna kalligraafia tundi sattunud ja personaalarvutitel ei oleks sellist suurepärast tüpograafiat nagu neil praegu on. Loomulikult oli võimatu suure pildi nägemiseks vajalikke punkte ühendada siis kui ma olin kolledžis. Kuid väga ilmne oli teha seda tagasivaates, kümme aastat hiljem.
Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud.
2. Minu teine lugu on armastusest ja kaotusest.
Mul oli vedanud, ma avastasin selle, mida ma teha tahtsin juba varajases eas. Woz ja mina asutasime Apple’i minu vanemate garaažis kui olin 20. Me töötasime kõvasti ja kümne aastaga oli Apple kasvanud kahe mehe firmast 2 miljardi dollari väärtusega ettevõtteks, millel oli üle 4000 töötaja. Me olime just aasta varem lansseerinud oma viimase loomingu – Macintosh’i ja mina olin just saanud 30. Ja siis mind vallandati. Kuidas on võimalik kinga saada firmast, mille sa ise asutasid? Kui Apple arenes, palkasime kellegi, keda ma väga andekaks pidasin, minuga koos firmat juhtima ja esimesel aastal läksid asjad kenasti. Kuid siis hakkasid meie tulevikuvisioonid lahku kasvama ja lõpuks viis see väljahääletamiseni. Selle toimudes otsustas firma nõukogu tema kasuks. Nii et 30-ks eluaastaks olin ma firmast väljas. Olin ka avalikult väga out. See, mis oli olnud fookuses terve mu täiskasvanu elu vältel, oli läinud ja see kõik oli laastav.
Paar kuud ma tõepoolest ei teadnud, mida teha. Ma tundsin, et olen ettevõtjate eelmist generatsiooni alt vedanud, nagu oleksin minule üleantud teatepulga maha pillanud. Ma kohtusin David Packardi ja Bob Noyce’ga ja üritasin vabandada, et ma kõik hullusti untsu keerasin. Ma olin avalik läbikukkuja ja ma isegi mõtlesin oma elurajoonist minema kolida. Kuid siis hakkas mulle vaikselt koitma, et ma ikka veel armastasin seda, mida ma tegin. Teise kursi võtnud juhtumised Apple’is ei olnud seda karvavõrdki muutnud. Mind oli küll eemale tõugatud, kuid ma olin ikka veel armunud. Nii ma otsustasingi otsast peale alustada.
Sel ajal ma seda ei näinud, kuid hiljem tuli ilmsiks, et Apple’ist vallandamine oli parim asi, mis minuga iial juhtuda võis. Edukas olemise raskus asendus algaja kergusega, mil ollakse kõiges vähem veendunud. See tegi mulle teed sisenemaks minu elu kõige loovamasse perioodi.
Edasise viie aasta jooksul asutasin ma firma nimega NeXT, teise firma nimega Pixar ja armusin imelisse naisesse, kellest sai hiljem minu abikaasa. Pixar jätkas maailma esimese arvutiga loodud animafilmi Toy Story välja töötamisega ja on nüüdseks kõige edukam animafilmi stuudio maailmas. Sündmuste märkimisväärse vahelduvuse käigus ostis Apple NeXT’i ja mina naasin Apple’isse ning see tehnoloogia, mille me arendasime NeXT’is on praeguse Apple’i renessansiks. Lisaks sellele on meil Laurenega imearmas perekond.
Olen üsna kindel, et seda kõike poleks juhtunud kui mind poleks Apple’ist vallandatud. See oli vastiku maitsega rohi, aga ma usun, et patsient vajas seda.
Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga!
3. Minu kolmas lugu räägib surmast.
Kui ma olin 17 lugesin üht tsitaati, mis kõlas umbes nii: “Kui sa elad igat päeva nii, nagu see oleks su viimane, siis ühel päeval on sul kindlasti õigus.” See avaldas mulle muljet ja sellest ajast peale, viimased 33 aastat, olen ma igal hommikul endalt peeglisse vaadates küsinud: “Kui täna oleks viimane päev minu elus, kas ma tahaksin siis teha seda, mida ma täna tegema hakkan? Kui vastus sellele on olnud “Ei” liiga palju päevi järjest, tean ma, et pean midagi muutma.
Meeles pidamine, et ma kunagi suren, on üks tähtsamaid vahendeid, millega ma olen elus kokku puutunud ja mis on aidanud mul elus tähtsaid otsuseid vastu võtta. Sest peaaegu kõik, välised ootused, kogu uhkus, hirm, häbi või läbikukkumine – need lihtsalt hääbuvad kui ollakse silmitsi surmaga, jättes järele vaid selle, mis tõeliselt oluline on. Meeles pidamine, et sa kunagi sured, on parim viis mida tean, vältimaks mõtet, et sul on midagi kaotada. Surma ees oled sa juba alasti. Seega pole mitte ühtegi põhjust oma südant mitte järgida.
Umbes aasta tagasi diagnoositi mul vähk. Mulle tehti uuring kell 7.30 hommikul ja see näitas selgelt kasvajat minu kõhunäärmes. Ma isegi ei teadnud, mis asi see kõhunääre on. Doktorid ütlesid mulle, et see on üsna kindlalt seda tüüpi vähk, mis on ravimatu ja mul ei ole lootust elada rohkem kui 3-6 kuud. Mu arst soovitas mul koju minna ja oma asjatoimetused korda ajada, mis arstide keeles tähendab valmistumist suremiseks. See tähendab, et proovi oma lastele öelda vaid mõne kuuga kõike seda, milleks sa arvasid, et sul on aega järgmised 10 aastat. See tähendab kindlaks tegemist, et kõik on tip-top, et see oma perele võimalikult lihtsaks muuta. See tähendab hüvastijätte.
Ma elasin selle diagnoosiga terve päeva. Sama päeva õhtupoolikul tehti mulle koeproovi uuring, mille käigus torgati mulle endoskoop kurku, läbi kõhu ja soolestikku ning võeti nõelaga mu kõhunäärme kasvajalt mõned rakud. Mina olin üldtuimestuse all, kuid mu naine, kes oli seal, ütles mulle hiljem, et kui arstid rakke mikroskoobi all uurisid, hakkasid nad nutma, sest selgus, et mul oli väga haruldane kõhunäärme vähi vorm, mis on operatsiooniga ravitav. Mulle tehti see operatsioon ja minuga on nüüd kõik korras.
See oli minu lähim kontakt surmaga ja ma loodan, et see jääb nii ka paariks järgmiseks aastakümneks. Olles selle ise läbi elanud, saan ma seda nüüd pisut veendunumalt öelda kui siis, mil surm oli vaid kasulik, kuid puhtalt intellektuaalne mõiste.
Mitte keegi ei taha surra. Isegi inimesed, kes tahavad taevasse minna, ei taha sinna pääsemiseks surra. Ja samas on surm meie kõigi ühine lõpp-punkt. Mitte keegi pole sellest veel pääsenud. Ja nii see peabki olema, sest surm on suure tõenäosusega üks elu parimaid leiutisi. See on elu muutja. See teeb korrektuure, et teha ruumi uuele. Praegu oled selleks uueks Sina, kuid ühel päeval, üldse mitte kauges tulevikus, on sinust saanud aegamisi vana ja pead teed tegema uutele. Vabandust, et ma nii dramaatiline olen, aga nii see on.
Sinu aeg on limiteeritud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades. Ärge jääge kinni dogmadesse, mis tähendab elamist kellegi teise arvamuste järgi. Ära lase teiste arvamustel oma sisehäält summutada. Ja mis kõige tähtsam, kuula julgelt oma südamehäält ja intuitsiooni. Kuidagiviisi nad juba teavad, mida sa tõeliselt saavutada tahad. Kõik muu on teisejärguline.
Minu nooruses oli üks imeline väljaanne nimega The Whole Earth Catalogue, ja siis kui see oma rada kulges, anti välja viimane väljaanne. Oli 1970ndate keskpaik ja mina olin teie vanune. Viimase väljaande tagakaanel oli foto varahommikusest külateest, sellisest, millel sa piisava seiklusjanu korral end matkamas võid leida. Selle all olid sõnad: “Olge näljased! Olge hullud!” See oli nende lahkumise sõnum oma lugejatele. Olge näljased. Olge hullud. Ja ma olen seda alati endalegi soovinud. Ja nüüd, teie lõpetamisel ja uue alguse eel, soovin ma seda teile.
Olge näljased! Olge hullud!
Tänan Teid väga.
Tõlkinud Anni Amor
