Eesmärk on hinge soov
Tihti seavad inimesed eesmärke valedel alustel. Juba üsna varakult õpime, et olulised on ilus kodu, perekond, turvaline ja tasuv töökoht ning et heakskiidu saamiseks tuleb olla meele järele kui mitte tervele suguvõsale, siis vanematele ikka. Turvatundel ja teiste heakskiidul ning toetusel pole iseenesest ju viga miskit, kuid tihti kaotame selle kõige saavutamisel ühenduse oma tõeliste soovide ja unistustega. Kui meil aga pole ühtegi hingega kokku kõlavat eesmärki või kui me neid eesmärke eirame, võib kogu elu “tühi” näida – depressiooni tekkeni on siit vaid väike samm. Seega sea endale eesmärgid ikka ja ainult oma unistuste, põhimõtete ja väärtuste järgi, mitte selleks, et vastata kellegi teise ootusele.
Tõelised eesmärgid aitavad sul liikuda selle poole, mis on sulle oluline. Mis iganes see ka poleks. Samas on täiesti normaalne ka see, kui sa kohe ja raudse veendumusega ei tea, millises suunas liikuda. Mina ka ei teadnud – vähemalt mitte siis, kui olin kaheksateist, ja tegelikult paar korda hiljemgi.
Eesmärk võib sinu ees lahti rulluda tasapisi ja alles tegevuse käigus. Mida rohkem õpid ja koged, seda enam pilt selgineb. Lihtsalt ära unusta endalt ikka ja jälle küsida:
● Mida ma teen sellepärast, et see valmistab mulle rõõmu?
● Mida tehes tunnen ma huvi ja elevust?
● Milline tegevus tekitab mulle hea enesetunde?
Abikäe ulatab sulle ka intuitsioon – muidugi juhul, kui õpid seda kuulama. Intuitsioonil ei ole tavalise mõttetööga midagi pistmist, seda võiks pigem selgitada sisemise hääle või kõhutundena. See on palju sügavamalt tulev teadmine, mis võib sind esimese hooga koguni hirmutada või millele tavamõistus võib soovida vastu vaielda. Tasub aga teada, et intuitsioon ei valeta kunagi, vaid see soovib sind suunata just sinna, kuhu sul on vaja. Intuitsiooniga aitab sul paremat ühendust saada mediteerimine. Mediteerima asudes võid näiteks õhku visata küsimused: mida ma peaksin tegema? Mis suunas ma peaksin liikuma? Ja siis pane tähele, mis vihjeid sulle tulema hakkab.
Ära üksnes unista, tegutse!
Kui oled oma eesmärgis selgusele jõudnud, siis järgmine asi on tegutseda. Paljud kardavad konkreetseid samme astuda ja jäävad kinni unistamise faasi. Jah, ka unistamine on oluline, kuid eesmärgi täitumiseks tuleb sellest faasist siiski edasi liikuda. Tegutsemismuskel on nagu iga teinegi – mida rohkem sa seda kasutad, seda suuremaks ja tugevamaks see paisub. Ära mõtle takistustele ega sellele, mida ülejäänud maailm sinu unistusest arvata võiks.
Tihti hakkame end ise saboteerima, mõeldes “ma pole piisavalt hea”, “alustan siis, kui see ja see asi on tehtud” vms. Selliseid mõtteid tekitab sinus salakaval ego, kellel pole mitte mingit pistmist sellega, kes sa päriselt oled. Pigem on ta nagu sinu sees pesitsev draakon, kes soovib sind valitseda. Mida iganes ta sulle ütleb – sa ei saa hakkama, sa oled liiga rumal jne -, ära allu talle. Las draakon purskab tuld, sina ära viivita, ära lükka edasi, ära mõtle üle ega leiuta üha uusi vabandusi. Lihtsalt astu esimene samm, isegi kui see on imetilluke. Kui palli veerema lükkad, hakkavad asjad tihti juba ise juhtuma. See on nagu veevoolu hüppamine – võimatu on paigale jääda, see lihtsalt viib su kaasa. Võid kohtuda üha uute inimeste, olukordade ja võimalustega, mis sind su teel edasi aitavad, samuti kasvab kogemuste lisandudes su enesekindlus. Jah, ette võib tulla ootamatuid takistusi, kuid ka need on võimalused õppimiseks ja edasiliikumiseks.
Otsi inspiratsiooni
Ühelt poolt pead taltsutama iseendas pesitseva draakoni, teisalt aga ära lase enda sisse ka kellegi teise hirme ega hinnanguid. Usalda ennast. Näiteks kui ma oma isale teatasin, et kavatsen ülikooli astuda, laitis ta esimese reaktsioonina mu mõtte maha, öeldes, et see pole minu jaoks. Õnneks ei jäänud ma teda uskuma, sain ülikooli sisse ja õppisin-lõpetasin edukalt. Kritiseerivate ja mahategevate inimeste asemel vali enda ümber need, kes sind toetavad, innustavad ja inspireerivad. Näiteks vestle inimestega, kes on sarnase asjaga juba aastaid tegelenud, loe selleteemalisi raamatuid, leia endale mentor jne. See kõik annab sulle parema ettekujutuse, mis on esimesed sammud, mida astuda. Tõelised profid jagavad oma teadmisi heameelega, sest nad ei karda konkurentsi. Minu elus on olnud päris mitu mentorit, kes on mind õpetanud, suunanud ja innustanud ning kellest on kõigele lisaks saanud minu väga head sõbrad. Ühe näitena võin tuua mu elu esimese ajakirja peatoimetaja, kes eales ei lakanud minusse uskumast (ning kes muide aitas mul siluda ka sedasama raamatut). Samuti meenub mulle, kuidas umbes kümme aastat tagasi sain oma tolleaegsetele tunnetele ja mõtetele toetust Merit Raju raamatust “Hingele pai”. Esmalt hakkasin käima Meriti joogatundides, edasi tuli juba koos ajakirja tegemine ja paljud muud põnevad projektid. Kui ümbritsed end õigete, sinu huvidega samal lainepikkusel tegutsevate inimestega, on su pistik justkui püsivalt inspiratsiooniga ühendatud.
Murra eesmärk tükkideks
Mõni eesmärk võib alguses tunduda ehmatavalt suur ja kättesaamatu. Liiga suure ampsu võtmise asemel murra see väikesteks suupärasteks tükikesteks. Alguses tundus mulle laste, päevatöö ja muude kohustuste kõrvalt raamatu kirjutamine samuti liiga ambitsioonikas ettevõtmine, kuid siis monteerisin plaani lahti väiksemateks osadeks. Kirjutasin järjestikku üles kõik peatükid ja vajalikud tegevused ning eraldasin kalender-märkmikus tähtajad, mil need pidid tehtud olema. Olin võimalikult realistlik ega teinud endale ülemäära tihedat kava. Kui ma lõpuks oma plaani sellisel kujul vaatasin, tundus see täiesti tehtav.
Kui tasapisi sammuma hakkad, märkad, et jõuad iga päev algsele plaanile üha lähemale ja lähemale, ning see laeb sind uskumatu energia ja teotahtega – ma tõepoolest saan hakkama! Samuti on oluline, et sa vaatad iga päev oma plaani üle ning vajadusel täiustad seda. Nii töötavad teadvus ja alateadvus kogu aeg sihi suunas.
Ära võrdle end teistega
Oma ala professionaalidelt nõuannete ja inspiratsiooni saamine on hea asi, enese võrdlemine teistega aga motivatsioonitapja number üks! Pidev teistega võrdlemine on eriti just perfektsionistide komistuskivi. Minagi olen terve täiskasvanuelu sellega maadelnud – olen alati tahtnud anda endast parima, võttes aluseks mingid endast väljaspool olevad standardid. Ka seda raamatut kirjutades kippusin end aeg-ajalt oma lemmikautoritega kõrvutama. Kui ma ei oleks endale meelde tuletanud: “Hei, mina olen mina ja nemad on nemad, kõik me oleme unikaalsed ja teemegi asju erinevalt!”, siis poleks seda raamatut kunagi sündinud. Soov asju võimalikult hästi teha pole iseenesest halb, kuid aluseks tuleb võtta iseenda parim, mitte kellegi teise oma.
Niiviisi end pidevalt teistega võrreldes võib sul pool elu elamata jääda, sest kusagil on ju ikka keegi, kes üht või teist asja sinust paremini teeb! Alati ei lähe libedalt Unistuste poole liikumine ei tähenda, et hüppad vaid lillelt lillele – ole valmis ka takistusteks ja rasketeks hetkedeks. Võiks lausa öelda, et need kuuluvad selle paketi hulka. Kui ma pärast Londonis elamist Eestisse tagasi tulin, oli mul kohe plaan mõnes ajakirjas tööd saada. Ma olin lapsest saati armastanud kirjutada ning selle ühendamine iluteadmistega oli mu unistuste tipp. Saatsin sooviavaldused kõigile Eesti naisteajakirjadele ning jäin põnevusega ootama. Kahjuks asjatult – ma ei saanud ainsatki vastust. Ma ei jätnud jonni, vaid jätkasin viisakate meilide saatmist. Ei miskit. Võtsin vastu juhutöid ning rahaga oli kitsas käes. Tollane elukaaslane ei mõistnud mu püüdlusi üldse, vaid ütles, et künnan tuult. Hakkasin juba mõtlema, kas mul peaks ehk olema plaan B, kui sain pikalt oodatud kutse vestlusele. Hiljem selgus, et samal päeval, kui mina saatsin kirja, oli tolle ajakirja ilutoimetaja sisse andnud lahkumisavalduse! Siit õppetund – ära kunagi loobu esimesel katsel, vaid proovi veel ja veel. Võib-olla pead lähenemisnurka veidi kohendama, muutma strateegiat või midagi veel, kuid ära loobu.
Ole valmis ka selleks, et pead alguses end tõestama. Kui ma esmalt ajakirjamaailma sisenesin, ei pakutud mulle isegi mitte poole kohaga tööd, vaid kirjutasin üksikuid tekstilõike minimaalse tasu eest. Õnneks ajakirja peatoimetaja viitsis minuga tegeleda, õpetas ja suunas, kuid ma olin ka väga innukas õpilane. Kui midagi oli vaja ümber teha, siis seda ma ka tegin, isegi kui pidin selleks mõnikord öö otsa kirjutama. Kuna ma tahtsin nii väga selles valdkonnas tegutseda, tegin kõike, mida minult nõuti! Innukus ja pealehakkamine annavad sulle igal alal tohutu eelise.
Harjuta enesekindlust
Hoolimata sellest, et ajakirjatöö oli mu unistus, ei olnud mul tegelikult aimugi, kuidas artikleid kirjutada. Mul oli küll arvuti, kuid oma esimesed lookesed kirjutasin käsitsi paberile ja toksisin alles sealt arvutisse! Ühe väikese tekstijupi kirjutamiseks läks mul põhimõtteliselt pool päeva. Kuid kas ma näitasin oma ebakindlust välja? Mitte sinnapoolegi. Sama lugu on olnud paljude teiste töödega, mida ma olen elus teinud. Kui võtsin vastu õpetajaameti väljakutse, siis esimestes tundides mu jalad kergelt värisesid all. Ka raamatut pole ma kunagi varem kirjutanud. Vaevalt aga oleksin ma eales kirjastamislepingut või ühtegi teist võrratut töökogemust saanud, kui oleksin tööandja silmis välja näinud nagu vedel hunnik ebakindlust, kes oma võimetesse ei usu. Kui sa tahad, et sulle antakse võimalus, pead olema või vähemalt näima veenev – isegi kui see päriselt nii pole.
Täiesti loomulik on see, et sa kõike kohe ei oska. Seda, mida sa ei tea, õpid sujuvalt ära protsessi käigus, ning peagi tunned end nagu kala vees. Olulisemad kui tegelikud oskused on tahe õppida ja panustada!
Visualiseeri
Paralleelselt tegutsemisega ära unusta visualiseerimist. Võid seda teha näiteks kohe pärast ärkamist või hetk enne uinumist või millal iganes päeva jooksul. See on lihtne: sulge silmad ja kujuta elavalt ette, kuidas sul juba on see, mida sa saavutada soovid. Näiteks ma ise kujutasin iga päev ette, kuidas juba hoian käes oma raamatut. Mu abikaasa disainis mulle arvutis raamatukaane, tegi sellele ilusa kujunduse, kirjutas peale minu nime ning selle visuaali panin ma oma telefoni taustapildiks. Iga kord, kui ma telefoni vaatasin – hommikul äratuskella kinni panin, kõnedele vastasin, kella vaatasin või mistahes moel ekraanile pilgu heitsin -, nägin ma oma raamatut! Sina võid sama teha või siis kleepida sinu unistust väljendavaid pilte oma toa seinale, näiteks voodi kohale või mujale, kus need on sul pidevalt silma all. Iga kord, kui pilti vaatad, siis on väga oluline sellesse ka uskuda!
Naudi protsessi
See on vääääga oluline soovitus. Minu meelest on kõige tüütum inimtüüp need, kes pidevalt soovivad olla kusagil mujal, kui nad parasjagu on. Need on inimesed, keda saadab lõppematu ja väsitav rahulolematus. “Kui ma saan selle ja selle diplomi, siis olen õnnelik” või “Kui leian armastuse, siis olen õnnelik” või “Kui saan unistuste töökoha, siis olen õnnelik” – kui sead oma meelerahu ja õnnetunde sõltuvusse ainuüksi eesmärkide saavutamisest, ei leia sa seda tegelikult kunagi, sest ühe verstaposti taga on alati järgmine. Tegelikult tuleks endalt küsida, kuidas leida meelerahu juba enne oma eesmärkide saavutamist, ja siis kasutada seda head enesetunnet eesmärkide täideviimiseks. Pealegi, kui liigud sinuga tõeliselt hästi kokku kõlava unistuse poole, siis ei peakski olema vaid sihtpunkt see, mis sind õnnelikuks teeb, vaid kogu teekond. Naudi seda ning ole tänulik kõige eest, mis sul juba on, nüüd ja praegu. Sel viisil on sinu ümber alati hea vaib, mis omakorda kõike head ja ilusat ligi meelitab.
Oska hoida tasakaalu
Teinekord võib kindel eesmärk võtta nii suure tüki sinu ajast, et jätad unarusse kõik teised eluvaldkonnad. Kui sa midagi väga-väga tahad, siis on see loomulik – suuremad ettevõtmised eeldavadki pühendumist ja loobumisi. Näiteks selle raamatu sündimiseks pidin loobuma suvistest väljasõitudest ja tšillimistest sõprade ja perega ning pühenduma suurema osa ajast kirjutamisele. Samas ma usun, et väga pikalt niimoodi vaid ühel rindel rühkida ei saa – tasakaal kaob käest. Olen ise paaril korral elus taolisel viisil läbi põlenud, sestap tean ka hoiatada: mitte ükski eesmärk ei ole nii kõrget hinda väärt! Seega tasuks pikaaegseid eesmärke seada nii, et oma osa sinu energiast saaksid nii sa ise kui ka su sõbrad, pere ja hobid. Eesmärke võib võrrelda rattasõiduga – kui sa tasakaalu hoida ei oska, kipub ratas vingerdama ja sa lõpetad põõsas.
Ära jää eesmärki kinni!
Viimane, kuid kindlasti mitte ebaoluline asi, mida eesmärkide puhul teadma peaksid – neisse ei tasu takerduda. Elu on pidevas muutumises ja nii ka meie ise. Seega on täiesti loomulik, et ühes sinuga võivad muutuda ka sihid, mille poole püüdled. Eesmärke seades jäta endale alati valikuvabadus, sest kunagi pole ju võimalik ette näha, kuhu elu meid viib, mis võimalusi avaneb ja mis on tulevikus n-ö õiged otsused. Mina olen oma eesmärke elu jooksul korduvalt kohendanud, kõige drastilisemalt pärast ülikooli lõpetamist ilukunsti vallas jätkates ja teisel korral veel 12 aastat hiljem. Jah, ühel hetkel tundsin, et mu endine unistuste töö ei inspireeri mind enam. Ma tundsin, et teen oma tööd sellepärast, et pean, mitte sellepärast, et tahan. Tegin nii järsu kannapöörde, et müüsin viimse kui pintslini ära isegi kogu oma meigikohvri sisu! Sellele järgnenud väikesel inkubatsiooniajal (nagu mu sõbranna tabavalt ütles) õppisin ma toitumisnõustamist, holistilist teraapiat, reikit, joogat ja mida kõike veel. Kogu mu tähelepanu oli mõnda aega iseendal.
Elus tuleb ette ka selliseid perioode, mil sinu kõige olulisem eesmärk on end hoida ja poputada. Kui sinagi tunned, et oled oma eesmärkidest lahku kasvanud, tasub aeg maha võtta. Pole mingit mõtet hoida eesmärgist kinni ainuüksi seetõttu, et sa kunagi sellise otsuse tegid. Sinu radariks on enesetunne: kas ma olen õnnelik? Küsi endalt ikka ja jälle, mida sa tegelikult tahad, ning vajadusel hinda oma valikud ümber. Kui sa aeg-ajalt endaga selliseid vestlusi ei pea, annad vastutuse oma heaolu eest kellelegi teisele. See võib aga tähendada, et leiad end tegemas asju, mida sa pigem ei teeks, või elamas elu, mis sind tegelikult ei rahulda.
Allikas: Agnes Kajander “Tüdruk, sina oled ilus“, kirjastus Pilgrim
