Mõnikord tahaks armsale inimesele enda kõrval teada anda, kui väga me teda armastame. Tahaksime, et ta teaks, milline hell ja õrn tunne tekib tema peale mõeldes. Ta peaks ju teadma, et see tunne tema vastu on midagi täiesti erakordset, täiesti ebatavalist! See tunne ei sarnane mitte kunagi varem kogetuga. Aga… kuidas seda kirjeldada? Kõik sõnad on olnud juba kasutusel, kõik laused on juba öeldud – ja ükski sõna ega ükski lausekonstruktsioon pole päris see, mis vaja.
Nii jätamegi päris palju ütlemata. Jääb väljendamata see ülevoolav ja ilmeõrn tänutunne, jääb jagamata see kurbus hinges, jääb rääkimata see lugu, mis piinab – me lihtsalt ei leia sõnu, sest sõnad on justkui devalveeritud. Ja me kardame, et nad devalveerivad ka meie sügavaid tundeid.
Mis saab aga siis, kui me oleme keset konflikti, kui oleme põrkunud vastu oma partneri jäike tõekspidamisi, vastupanu või ükskõiksust? Kuidas me toimime siis? Kas suudame avada oma suu ja väljendada seda, mis meie sees toimub? Kas julgeme avada end niipalju, et partner saaks võimaluse tulla üle silla meie juurde ning heita pilk meie maailma?
Tavaliselt ei jätku meil julgust, et seda teha. Pealegi – meil on ju kogemused, mis hoiatavad järgmise pettumuse eest. Kui me ei usaldanud sõnu, et nendesse vormida oma armastust, kui sõnad tundusid liialt tühjad selleks, et valada neisse oma valus lugu ja jagada seda oma kallimaga, siis nüüd, keset kaost ja pinget, tunduvad sõnad veel vähem usaldusväärsed.
Vihane vaikus uputab
Niisiis vaikime. Mõnikord upume selles vaikuses ära omaenda vihasse, kuid sellegipoolest ei ava me suud. “Pigem upun, kui annan alla” ja vihane vaikus uputabki. Hulbime ja üritame pead vee peal hoida, kuid see on raske, kui me ei kutsu kedagi appi.
Mõnikord sisaldub selles vaikuses ka kübeke lootust: “Äkki ta siiski soovib seda konflikti lahendada, äkki ta siiski astub ise selle esimese sammu?” “Kui ta ainult tuleks ja ütleks, kuidas ta kahetseb, et haiget tegi, siis suudaksin ma suu avada ja rääkida. Jah, siis räägiksin ma talle kõigest, mis minu sees on – sellest valust ja hülgamishirmust ja tõrjutusetundest. Ja siis annaksin talle andeks!”
Kuid paraku ta ei tule. Sest ka teine pool selles konfliktis on haavatud osapool ning ka tema ootab. Ootab seda, et just sina läheksid üle silla tema juurde, astuksid selle esimese sammu ja võtaksid ta oma embusse.
Teine teisel pool silda
Nii me siis ootamegi teineteise järel, üks ühel ja teine teisel pool silda. Mõlemad lootuses, et teine tuleb ja puhub peale kõigile meie haigetele kohtadele. Mõni koht on valus seepärast, et on saanud haiget just äsja. Kuid palju rohkem on neid kohti, mis on kannatada saanud palju varem – siis, kui olime päris väiksed. Nendest kordadest, kui saime haiget väiksena, on jäänud meile muhud ja haavad, mis ei taha kuidagi paraneda. Neile on küll plaastreid pandud, neid kohti on kinni seotud ja salviga määritud, kuid need kohad pole kunagi päriselt tervenenud. Nüüd, olles suhtes oma kõige olulisema inimesega maailmas, hakkavad kõik muhud ja marrastused end ühtäkki tunda andma.
Meile tundub, et partner on see, kes kraabib küüntega, tirib hammastega ja tallub meil peal ka siis, kui juba lebame. “Miks ta ometi seda teeb? Kuidas ta suudab nii palju haiget teha? Tema, kellega olen end sidunud terveks eluks? Tema, kelle õla najale tahtsin toetada oma pea? Tema, kes pidi mind kandma läbi kõrbe? Tema, kes tuli selleks, et olla mu Jumal?”
Kui lähemale kummarduda, siis üllatume. Selgub, et tegelikult ei olegi need muhud partnerilt saadud ja partneri küünte all polegi meie verist nahka.
“Kuidas see nii küll olla saab? Ometi näib, et just tema teeb haiget, ikka ja jälle.”
Jah, ikka ja jälle läheb partner vastu neid haigetsaanud kohti. Piisab vaid väiksest müksust, et haav läheks lahti ja hakkaks veritsema. Ja me usume, et partner on süüdlane. Tegelikult ta ei ole! Need valusad kohad olid tekkinud ammu enne seda, kui me kokku saime. Kõik need marrastused ja kergesti veritsema hakkavad haavad on pärit sellest ajast, kui me ei osanud ennast veel hoida ega kaitsta ning meie juures ei olnud kedagi, kes oleks osanud seda päris hästi teha. Ema kasutas küll sidet ja plaastrit, kuid haavad ei paranenud päriselt ära. Ema ei osanud kasutada neid sõnu, mis oleksid tõeliselt tervendanud. Nii jäimegi ootama kedagi, kes tuleks ja puhuks peale – nii, et sellest lõpuks kasu oleks; kedagi, kes hoiaks nii kindlalt, nagu ema oleks pidanud hoidma; kedagi, kes lausuks sõnu, mis päästaksid.
Ootame sõnu, hoidudes neid ise kasutamast
Sattudes konflikti oma kõige olulisema inimesega, hoidume sõnadesse panemast seda, mis teeb haiget ja mida vajame. Teame, mis peitub me sõnade taga, kuid kardame, et me ei oska seda sõnadega nähtavaks teha.
Samaaegselt ootame konfliktsituatsioonis oma partnerilt just seda ilmvõimatut – oskust teha nähtavaks kogu sõnade taga peituv maastik.
Kas me oleme ebaõiglased? Või rumalad? Ei, me oleme kõigest hirmunud. See hirm on pärit lapsepõlvest, sealt, kus meile anti palju signaale selle kohta, mis me kõik valesti tegime. Meisse istutati teadmine, et me mõtleme valesti, käitume valesti, tunneme valesti ja lõppkokkuvõttes oleme valesti. See kõik hirmutab meid siiamaani. Mõni meist on hirmul, sest “Äkki läheb jälle kõik valesti, kui ma rääkima hakkan?” Mõni on hirmul hoopis seepärast, et “Äkki läheb kõik valesti siis, kui ma lasen temal kõik letti laduda ega sekku?” Oleme õppinud ennast kaitsma. Õppisime ennast kaitsma haigetsaamiste ja pettumuste eest, ning sellest kujunes kaitse ka sõnade eest – nii enda kui teiste omade eest.
Kui aga lubada enda juurde tagasi kogu oma vaprus ning hakata siiski sõnu usaldama – vaatamata kõikidele pettumustele? Mis võiks juhtuda? Osad meist kardavad, et võib veelgi hullemaks minna. Kuid ometi – lähedussuhtes olemine nõuabki vaprust. Olla kellegagi lähedane ja areneda koos suhtega, see ongi väljakutse. Ja selle väljakutse vastuvõtmine viib meid edasi. Miks mitte uurida, kuhu edasi?
Mis juhtub, kui siiski avada suu ja usaldada sõnu? Kui lasta vormuda kõikidel tunnetel, pettumustel ja avastustel, valudel ja rõõmudel sõnadeks?
Meil peaks kõigil olema niipalju uudishimu ja riskijulgust, et seda proovida.
Võib olla saab sellest alguse dialoog partneriga? Võib olla tuleb partner silla minu poolsesse otsa, selleks et mind paremini kuulata ja selleks, et mulle silma vaadata, kui ma seda kõike temaga jagan? Võib olla meie suhe ei olegi hukule määratud?
Võib olla on meil võimalus taastada oma lähedus? Aga võib olla jõuame palju sügavama ja tähenduslikuma suhteni?
Harjumuspärast on raske muuta
Imagoteraapia on üks võimalus, mis võib aidata meil leida üles oma kadumaläinud sõnad ning samas ka õppida kuulama partneri sõnu. Kui on hirm kasutada sõnu ja veelgi suurem hirm vaadata partneri sõnade taha, siis on võimalik tulla teraapiasse koos, kahekesi.
Imagoteraapia käsutuses on meetod, mis võimaldab meil oma partnerit kuulata. Ka siis, kui oleme harjunud argumenteerima, ka siis, kui me ei raatsi loobuda oma seisukohtadest, tuleb suhtesse jäämise huvides õppida kuulama.
Me ei saa iialgi teada, mis on partneri sõnade taga, kui me ei õpi kuulama. Ja kuulata saame ainult vaikuses – ilma süüdistamata, kritiseerimata, isegi vihjamata sellele, millele oleme harjunud vihjama.
Sõnad tekivad ja avanevad üksnes siis, kui seda lubame. Siis avanevad nii meie endi kui ka partneri sõnad. Ja me näeme, mis on seal taga tegelikult.
Autor: Anu Hermlin
Allikas: Holistika.ee
Loe lisaks ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kärt Kase raamatut”Kuidas hoida armastust?”.
