Kui armastan ennast, siis väljendan seda armastust ka sinuga suheldes ja siis olen sõnades laitmatu, sest see tegu toob kaasa sarnase reaktsiooni. Kui armastan sind, armastad sina mind. Kui solvan sind, solvad sina mind. Kui tunnen sinu vastu tänulikkust, tunned sina minu vastu tänulikkust. Kui käitun sinuga isekalt, käitud sina minuga isekalt. Kui kasutan sõna sinu ärasõnumiseks, sõnud sina minu ära.
Oma sõnades laitmatu olemine on energia sihipärane kasutamine, see tähendab energia kasutamist tõe ja enese armastamise suunas. Kui sõlmid iseendaga kokkuleppe olla oma sõnades laitmatu, siis üksnes selle kavatsuse kaudu saab sinu kaudu teatavaks tõde, mis puhastab sinust ka kogu emotsionaalse mürgi. Ent selle kokkuleppe saavutamine on raske, sest oleme õppinud täpselt vastupidist tegema. Suhetes teistega on meile harjumuspärane valetada, ja mis põhiline – me valetame ka endale. Me pole oma sõnades laitmatud.
Sõna jõudu kasutatakse põrgulikult valesti. Kasutame sõna kirumiseks, süüdistamiseks, halvustamiseks, hävitamiseks. Muidugi kasutame vahel sõnu ka õigesti, kuid mitte kuigi tihti. Enamjaolt kasutame sõnu isikliku mürgi levitamiseks – väljendamaks raevu, kadedust, armukadedust ja vihkamist.
Sõna on sulaselge maagia – võimsaim kingitus, mis meil inimestena on – ja me kasutame seda iseenda vastu. Haume kättemaksuplaane. Tekitame sõnadega kaose. Kasutame sõna eri rasside, erinevate inimeste, perekondade ja rahvuste vahele vaenu külvamiseks. Kuritarvitame sõna liiga sageli ning selline kuritarvitamine ongi vahend põrgu unenäo loomisel ja põlistamisel. Sõna väärkasutamine ongi see, millega tirime üksteist madalale ja hoiame üksteist hirmu ja kahtluse seisundis. Sõna on inimeste käsutuses olev maagia ja sõna väärtarvitamine on must maagia, seepärast kasutame kogu aeg musta maagiat, teadmata isegi, et meie sõnal on üleüldse maagiline jõud.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Don Miguel Ruizi raamatust „Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat“.
